Koera tiinus ja sünnitamineIga uue elu sünd on ime. Loomade puhul eeldatakse sageli, et nad saavad kõigega ise hakkama, kuid paljuski sõltub vastsündinute elu loomaomaniku tegemistest või tegematajätmistest.

Tiinus ja poegimine, nii ürgne ja loomulik protsess, ei kulge mitte alati loomulikku rada pidi õnneliku lõpuni. Osalt võiks selles süüdistada ka inimest – just inimene on loodusliku valiku asemel teinud omi valikuid ning loonud sadu koeratõuge koos nii mõnegi füsioloogilise eelise ja puudusega.

Iga emase koera omanik võib ühel hetkel silmitsi seista paratamatusega, et nii ürgne ja loomulik protsess on väljunud loomulikult rajalt ja vajab inimese abi.

Öeldakse, et mida vähem tead, seda lihtsam on elada... Mina arvan, et mida rohkem tead, seda selgemalt oskad olukorda hinnata ja õigeaegselt reageerida.

Tiinus


Tiinus kestab koeral keskmiselt 58-68 päeva, mõningatel andmetel isegi 56-70 päeva. Tiinuse pikkus sõltub oluliselt eostumise hetkest – koera spermid on võimelised elama emase koera suguorganites kuni seitse päeva ning poegimispäeva kõikumine on enamasti tingitud esimese paarituspäeva ja tegeliku viljastumise vahelisest ajast.

Kui jälgida luteiniseeriva hormooni järsku tõusu enne ovulatsiooni (munaraku vabanemine munasarjast), on tiinuse kestus vägagi täpne: 64-66 päeva. Kuna nimetatud hormooni jälgimine koera verest nii paarituspäeva kui ka tiinusaja määramiseks on keerukas ja kallis, siis kasutatakse laialdaselt õigeaegse paaritusaja määramiseks hormoon progesterooni tõusu koera veres.

Tiinuse diagnoosimine

Tiinuse diagnoosimiseks on mitmeid mooduseid, kuid mõnepäevase tiinuse tuvastamiseks meetodid puuduvad. Suurte kogemustega koeraomanik võib kahtlustada edukat viljastumist ka muutuste järgi koera käitumises. Üksikutel koertel võib olla inimestega sarnaselt lühiaegset halba enesetunnet või iiveldust.

Alates 17.-21. päevast tõuseb veres hormoon relaksiini kogus, mis annab tunnistust viljastatud munarakkude kinnitumisest emaka seinale.

Ultraheliga muutuvad umbes 20. päeval nähtavaks lootepõied, 22. päeval embrüod ning alates 28.-30. päevast loodete südamelöögid.

Alates 45. päevast hakkavad mineraliseeruma kolju, selgroog ja roided ning tiinust saab diagnoosida röntgeniga. Teatud juhtudel võib läbi kõhuseina tiinust kindlaks määrata alates 3.- 4. nädalast, kuid eelmainitud meetodid on kindlasti palju usaldusväärsemad.

Eestis kasutatakse tiinuse kindlakstegemist enamasti ultraheli või röntgeni abi.

Tiinete loomade toitmine

Poegi ootaval, samuti ka imetaval koeral on toitainete ja energiavajadus võrreldes tavalise täiskasvanud koeraga väga erinev ja sõltub suurel määral pesakonna suurusest. Tiinuse ajal muutub koera kehakuju ning tõuseb järk-järgult kehakaal, mis on eriti märkimisväärne tiinuse viimasel kolmandikul (soovituslik kaalukasv paaritusest poegimiseni on 15 - 35 %). Lisasööta tuleb hakata koerale juurde andma 3-4 nädalat enne eeldatavat poegimist.

Väga laias laastus võib imetava koera toitainete- ja energiavajadus ületada 3-4 korda tavapärast ning emane koer ei tohiks imetamise lõpuks kaotada üle 10% tiinusevälisest kaalust.

Tiinuse lõpufaasis ja imetamise perioodil peab koera toit olema väga kvaliteetne ja organismile lihtsalt omastatav.
Liigne A-vitamiini söötmine võib põhjustada saba, kõrvade ja selgroo kuju muutusi, suulaelõhe teket ning isegi loodete suremust. Liigne D-vitamiin võib põhjustada aga pehmete kudede kaltsifitseerumist, südameklappide tihkestumist ning liiga varajast pealaelõge kokkukasvamist. Kaltsiumi lisamine tiine koera toidule võib omakorda põhjustada varajast sünnitust ning eluohtlikku eklampsia teket enne või pärast sünnitust.

Esimese 20-30 tiinuspäeva jooksul toimub märkimisväärne areng tulevaste kutsikate elus rakkude jagunemise ja elutähtsate kudede ning organite algete moodustumise näol. See on aeg, kus tulevased ilmakodanikud on kõige vastuvõtlikumad väliskeskkonnast tulevatele mõjutustele (paljud ravimid; viirused, nagu näiteks herpesviirus; parasiidid; mitmed bakteriaalsed nakkused; traumad; toitmisvead; toksiinid jne).

Arvestades paljude medikamentide võimalikku negatiivset toimet loodetele on soovituslik parasiitide tõrjet teha koerale innaajal ning peale 40. tiinuspäeva.

Kui koera vaktsineerimine jääb paaritumise, pesakonna kandmise või kutsikate toitmise ajale, võiks süstimise sättida umbes kuu enne tiinestumist, kuna immuunsuse maksimum kujuneb välja eelmainitud aja jooksul (nii saab vältida lisastressi koera organismile ning pakkuda ka tulevastele kutsikatele paremat kaitset).

Ultraheli- või röntgenuuringu abil saab kindlaks teha pesakonna suuruse. Mida väiksem on oodatav pesakond, seda suurem on oht raskeks sünnituseks, kuna kutsikad võivad emakas kasvada nii suureks, et lihtsalt ei mahu vaagnast läbi.

Poegimine

Poegimise eel tekivad koera käitumises muutused: pesa tegemine, söögiisu langus, piimanäärmete suurenemine jne. Tavaliselt tekib umbes kolm päeva enne sünnitust häbeme lõdvenemine ja turse. Umbes 24 tundi enne sünnitust langeb rektaalne (pärakust mõõdetav) temperatuur ühe kraadi võrra ehk alla 38 kraadi ning u. 24-36 tundi enne esimesi kontraktsioone eraldub emakakaelast limakork.

Poegimisel on kolm järku:
1. Sünnitusteede avanemine, esmaspoegijal võib see kesta kuni 36 tundi, korduvpoegijal umbes 4-12 tundi. Selles järgus on koer enamasti rahutu, hingeldab, väljendab valu, otsib sobivat kohta või lähedust ja võib oksendada. Emakas valmistub avanemisjärguks, emakakael lõdveneb ja emaka kokkutõmbevõime suureneb.
2. Kutsikate väljutusjärk – tekivad tugevad kõhupressid, mille abil lükatakse kutsikas läbi vaagna. Tavaliselt väljutatakse kutsikad mõnekümne-minutise kuni kahetunnise vahega.
3. Päramiste väljutusjärk. Koeral on iga loode eraldi “kotikeses” ning lootekestade väljutamine võib toimuda nii väljutusjärgus koos kutsikatega või peale kutsikate sündi. Lootekestad peaksid eralduma kuni nelja tunni jooksul peale viimase kutsika sündi.

Loomaarsti poole tuleb pöörduda kui:

- poegimine ei alga 65-67 tiinuspäevaks, arvestades esimest paarituspäeva;
- rektaalse temperatuuri langedes ühe kraadi võrra ei alga sünnitus 24 tunni jooksul;
- koos kutsikatega väljub emakast suures koguses verd, musta või mädast nõret (nõre tumeroheline värv on koeral normaalne);
- ema puhkepausid kahe kutsika väljutamise vahel venivad üle 2-3 tunni;
- sõltumata koera aktiivsest pressimisest ei suuda ta kutsikat väljutada 1-2 tunni jooksul;
- koeral on väga tugev valu (häbeme intensiivne lakkumine või hammustamine, ulgumine) või üldhaigestumine.

Koera sünnitusteed on väga kitsad ning sageli ei õnnestu kutsikate sündi abistada tupe kaudu. Probleemide tekkimisel võib arst otsustada keisrilõike kasuks.

Vastsündinud kutsika
d

Kutsikate kõige suurem suremus toimub tavaliselt esimese elunädala jooksul.

Kõige kriitilisem moment vastsündinud kutsika elus on esimene hingamisliigutus. Esmase hingamisliigutuse tekitab ennekõike vaagnaluude rõhumine kutsika rinnakule, millega surutakse kokku nabaväät ja CO2 sisaldus kutsika veres tõuseb. Kuna pikale veninud väljumine sünniteedest võib põhjustada lootevedeliku tõmbamist kopsudesse, võib kiire abi otsustada kutsika elu.

Enneaegse sünnituse puhul on oht, et kutsika kopsud ei ole iseseisvaks hingamiseks veel valmis. Hormoon progesterooni tase püsib kõrge kogu tiinuse aja ja langeb 36- 48 tundi enne sünnitust alla teatud taseme. See võimaldab tekkida lipoproteiinsel surfaktandil, mis on vajalik hapnikuvahetuse toimimiseks kopsudes.

Ternespiima tähtsus

Vastsündinud kutsikate energiavarud on väga limiteeritud ning seetõttu ei suuda nad ise säilitada oma kehatemperatuuri ning on suur oht hüpoglükeemia (glükoosi vähesus) tekkeks esimese paaril elunädalal. Esmane ehk ternespiim on asendamatu soolestiku tööle hakkamiseks ja energia saamiseks.

Alajahtunud kutsikatel (rektaalne temperatuur alla 35 kraadi) pidurdub neelamisrefleks ja takistub toitainete imendumine soolestikust. Seda kõike arvesse võttes sõltub kutsika hakkama saamine eelkõige esmase kõhutäie saamise ajast peale sündi ja ümbritseva keskkonna temperatuurist. Kui kutsikas on jahtunud alla 35 kraadi ja puudub neelamisrefleks, tuleb ta enne toitmist järk-järgult soendada neelamisrefleksi taasutmiseni. Alajahtunud kutsika sundtoitmisel on oht ennekõike kopsupõletiku ja kõhulahtisuse tekkeks.

Ternespiimaga annab ema kutsikale üle lisaks eelpool mainitud energiale ja toitainetele ka oma organismi kaitsekehasid, mis hoiavad kutsikat erinevate haiguste eest 5.-7. elunädalani. Need „relvad“ suudavad kutsika sooleseina läbida langevas mahus esimese 48 tunni jooksul peale sündi ja seetõttu on vaja jälgida, et kõik kutsikad saaksid võimalikult ruttu pärast sündi küllaldaselt toitu.

Kutsikad toituvad kuni kolmanda elunädalani ainult piimast ning selleks, et emal oleks omalt poolt kutsikatele pakkuda piisavalt kõhutäidet, on lisaks kõiki vajadusi arvestavale ja maitsvale toidule vaja kindlasti tagada tema vaba ligipääs joogiveele ning jälgida nisade tervist. Kasvavate kutsikate küüntest tekkinud nahamarrastused on pahatihti udarapõletiku algseks põhjustajaks.

Iga uue elu sünd on ainukordne, sõltumata sellest et kulgeb alati kindlat rada pidi. Kõiki nüansse mis võivad mõjutada koera tiinust ja poegimist pole paraku lõpuni võimalik ette näha ka väga hoolsal peremehel, kuid tuleb alati olla valmis hullemaks ning loota parimat.

Tekst: Anu Paavel, loomaarst ja koerakasvataja


Tagasi