Koerad - kangelased

Ajakirjanduses, internetis ja tänapäeva linnafolklooris ringleb sadu lugusid, kus loomad on saanud hakkama mõne kangelasteoga. Nende hulgas on jutt kassist, kes oma perenaisele kiirabi kutsus, ja teisest kassist, kes ründas majja tunginud röövlit nii edukalt, et politseil enam palju teha ei jäänudki.
Juttudest on tavaliselt mitu varianti ja need muutuvad edasi liikudes järjest põnevamaks, nende kangelased aga järjest kangelaslikumaks.
Kuidas on lood tegelikult? Kas on tõesti elanud loomi, kelle kohta võib kasutada sõna “kangelane”?

Koerad on olnud kangelaslugudes kesksel kohal juba tuhandeid aastaid. Koerad-elupäästjad toovad inimesi välja veest ja tulest, seades sageli ohtu omaenda elu. Meenutame kas või Baltot, koera, kelle rakend tõi 1925. aastal kohale difteeriavaktsiini lumevangis Nome’i külla Kanadas.

Vahetusjaamas polnud järgmine rakend veel valmis. Säästmaks aega, otsustas Balto kajur (ehk koerarakendi juht) teed jätkata. Koerad läbisid 53 miili (üks miil on umbes 1,6 km) kõige kohutavamates ilmastikutingimustes: lumetormis langes õhutemperatuur 30 miinuskraadilt 50ni. Nome’i jõuti õigeaegselt ja küla päästeti. Olgu siinkohal ära toodud ka Balto kaaslaste nimed: Fox, Sye, Billie, Tillie, Old Moctoc ja Alaska Slim.
Muide, üht eelmist rakendit, kellelt Balto oma teatepulga üle võttis, juhtis eestlane Harry Pitka, kuulsa admiral Pitka õepoeg. Nii on meilgi oma osa Nome’i võidusõidus.

Balto ning ta kaaslased said kohe ka filmikangelasteks: nende retkest vändati pooletunnine dokumentaalfilm. Seejärel viidi koerad Clevelandi loomaaeda, kus nad elasid oma maise tee lõpuni.
1930ndail anti USAs medal karjakoer Printsile, kelle kolmeaastane perenaine oli salaja raudteele mängima läinud ning rööbastele magama heitnud. Nähes liginevat rongi, hüppas Prints raudteetammile, haaras lapsel kleidist ning rebis ta rongi eest ära.

Sageli käituvad loomad justkui mingi kuuenda meele ajel. 1948. aastal sõi üks perekond Ašhabadis rahumeeli õhtust, kui koer järsku urisema hakkas, magamistuppa sööstis ja lapse hällist välja rebis. Imik hambus, tormas loom õue, heitunud vanemad tema järel. Samal hetkel varises maja nende selja taga kokku. See oli tohutu purustusjõuga Ašhabadi maavärina esimene tõuge.


Nii Esimeses kui Teises maailmasõjas kasutati koeri valves, luuretegevuses ja diversioonides. Nõukogude Liit koolitas Teises maailmasõjas välja tuhandeid koeri-enesetapjaid, kes hüppasid rongi või tanki ette, pakk lõhkeainet hambus. Õnnelikumad koerad õpetati dünamiiti lihtsalt rööbastele sokutama: nii sai üht koera kasutada mitmeid kordi.
Ka Läänerindel mängisid koerad tähtsat osa. Kuulsaim sõjakoer Teises maailmasõjas oli USAst toodud saksa lambakoer Chips, kes turvas muuseas ka USA presidendi Roosevelti ja Suurbritannia peaministri Churchilli kuulsat kohtumist Casa­blancas.
Valvekoerana oli Chips ületamatu: kui kindral (hilisem president) Eisenhower külastas tema väeosa, kandes tsiviilrõivaid, pidas Chips teda diversandiks ning pures ülemjuhatajat paremast käest. Too ei jäänud viha kandma, vaid kinnitas, et koer täitis oma kohust.  Koos ameeriklaste dessandiga liikus Chips Sitsiiliasse. Lahingu käigu otsustas vaenlaste hästikindlustatud tulepesa, mida rünnata oli sisuliselt võimatu. Ainult Chips suutis punkrisse sisse murda. Ta ründas kuulipildurit, kes haavatud käe tõttu ei saanud tulistamist jätkata. Võitluses sai Chips haavata, kuid ta raviti terveks ja teenis ka pärast sõda tipptasemel turvameeskondades.
Vapruse eest pälvis Chips USA Teeneteristi, Hõbetähe ja Purpursüdame, kuid juba annetatud medalid võeti varsti tagasi põhjendusega, et loom ei ole siiski sõdur – bürokraatia, mis vihastas kõiki, kes Chipsi tundsid.

Kogu maailmas on järjest rohkem asutatud just loomadele mõeldud autasusid. Tore näide on USA Põhja-Carolina Loomade Kuulsuse Hall, mille auhinnakonkursse korraldavad loomaarstid.
Ei autasustata mitte ainult inimelu päästmise eest. Palju kordi on laureaadid olnud teraapiakoerad, kes töötavad näiteks vaimupuudega inimeste raviasutuses. Nende kangelastegu on see, et nad elavad iga päev raskete haigete kõrval, parandades nende elukvaliteeti. Suheldes teraapiakoeraga, tajutakse looma armastust, tekib heaolutunne, mis tervendab. Just nii põhjendati austraalia lambakoerast “terapeut” Phoebe’i autasu möödunud aastal.

Kosmosekoer Laika

Kõik teame kosmosekoera Laikat, kes 03.11.1957 saadeti Sputnik1 raketiga kosmosesse.  Laika elas vaid umbes neli- viis tundi ja suri siis stressi ja kuumuse kätte. Nii kirjeldasid Laika elul õppu tema keha külge kinnitatud sensorid. Kuid samas tõestas ta, et elusolend suudab üle elada kosmoselaeva stardi ja taluda kaaluta olekut. Selles mõttes ei olnud tema piinarikas surm asjata.

Allikas: ajakiri Lemmik, autor Loone Ots, internet

Kommenteerida saavad ainult registreerinud kasutajad.