Koeri näljutavalt naiselt võetakse kutsad käest

Neli kleenukest koera, kaks kassi ja kaks tüdrukut koos emaga võtsid Postimeest eile vastu kodus, kust hiljuti võeti ära üks nälginud koer. Eile õhtul kõlas Kiltsi külas taas koerte vile kiun, sest varjupaika viidi järgmised kaks õblukest koera, kirjutab Postimees.

Väike-Maarja lähedal asuva sombuse Kiltsi küla ühe maja rauast värava taga ootas eile sööjaid paja täis toitu. Vihm muutis pudruse segu juba supiks, kuid kuna ilm oli selline, et peremees ei raatsi ka koera uksest välja saata, siis jäigi söök puutumata.

Oma koeri, täpsemalt nelja karvast pereliiget hoidis toas ka eile Karmen Pent (29), kes ootamatult värava taha saabunud külalisi sõbralikult tervitas ning vihma käest tuppa kutsus. Ise vabandades, et kuna vanema tütre Tsiivi-Maarja toas käib remont, siis ei peaks majas valitsevat korralagedust väga tähele panema.

See pere koos koertega pälvis suurema tähelepanu eile, kui Postimees avaldas nälginud koer Luke’i pildi, millelt kõik õige koha peal oleva südamega inimesed võisid ilmselgelt nälginud koera ribid kokku lugeda.

Koer on praegu Virumaa kodutute loomade varjupaigas ning eile pärast kella viit viidi talle kaaslaseks ka Tahma ja Dont, kusjuures viimane kõvasti vastu hakkas ning väikese küla kaebliku loomahäälega täitis.

Koerte lugu selles pere sai alguse Karmeni äiast, kes noorele perele koera andis. «Me ei jõua teda ometi toita, saa aru,» kurtis Karmen küll juba alguses äiale, kuid meheisa küsis vastu, et kuidas noor pere vastselt ostetud majas ikka ilma valvurita hakkama saab.

Suutäie ootuses

Selguse huvides olgu öeldud, et loomakaitsjate poolt Luke’iks ristitud koera tegelik nimi on Pontu ning kui keegi ta varjupaigast endale koju viib, siis teeks talle ilmselt lisaks toidule rõõmu ka just Pontu nimi.

Eile päeval väikeses remondisegases majas ringi keerutanud nelja koera võib nimetada kõhnaks, kuid Pontu moodi nälginuks mitte. Pereema Karmen pakkus külalistele kohvi ja iseküpsetatud saia värskelt keedetud õunamoosiga.

«Sööme ise ja anname saia koertele ka. Selles mõttes on nad hästi inimlikud koerad, et pigem söövad seda, mis meilgi laual, ning koeratoidust suurt ei hooli,» rääkis Karmen.

Tema sõnul ostab pere iga kuu alguses 15-kilose koeratoidukoti, mille suu alati avatud, ning sellest siis jagub nii kauaks, kui jagub.

Kui kõik viis koera olid veel peres, siis rivistasid nad söögihetkeks end truult laua ümber ning lugesid pereema suutäisi. «Ega nad teistelt toitu ei tahtnud, ainult minult,» lisas Karmen.

Loomad ja lapsed üheskoos

Kahe nädala eest üheaastaseks saanud ääretult rõõmsameelne pere pesamuna Kristina-Iloi käputas toapõrandal, äsja välja tulnud hambad suus säramas ning kassipojad Oliver ja Kissa tema ümber tiirlemas.

Koerad astusid lapsest rahulikult mööda, nuusutasid teda ning püüdsid ka omavahel hetkeks nügides väikesest särasilmast mööda astuda justkui hinnalisest portselanist pungil poes viibides.

Väike-Maarjas käsitööringi pidanud Karmen viis vanima tütre Tsiivi-Maarja eile õhtul Tamha ja Dondi varjupaika võtmise hetkeks kodust ära. «Tsipsu ei suhtu neisse kui loomadesse, vaid kui inimestesse. See kõik on tema jaoks väga valus,» põhjendas naine.

Karmen tõi näidata pilte, kus üks tema koertest, Donna, magas voodis, pea padjal ja tekk peale tõmmatud. Ja nii Donna pidavatki tegema – pugema ise voodisse ning teki hammastega peale tõmbama. Samuti on koerad ära õppinud ukse avamise.

Naine selgitas, et on juba terve aasta mõnda koera ära pakkunud ja kuulutusigi üles pannud.

«Minu suureks sooviks on see, et kõik varjupaika viidud koerad endale uue kodu leiaks. Dont sobib väga hästi õuekoeraks, kuhugi tallu näiteks,» soovitas Karmen. «Minu suurimaks hirmuks on see, et nad pannakse nüüd magama... Inimesed, leidke nad enda jaoks kiiresti üles.»

Üks lootus ja soov on Karmenil kahe lapse emana veel – et sotsiaaltöötajad hooliksid rohkem oma valdade inimestest. «Kui nad suhtuksid inimestesse pooltki sama entusiasmiga, mida teevad Eestis loomakaitsjad, siis oleks meie inimestele sellest palju kasu,» leidis naine.

Karmen ei suuda kuidagi leppida, et naabrite kaebuse peale koerte äravõtmine on üldse põhjendatud. Tema hinnangul on pool Kiltsi külas sama kõhnu koeri täis.
«Meie pere on siia mõned aastad tagasi sisse rännanud. Mingi aeg antakse sisseelamiseks, aga siis muutuvad siinkandi inimesed imelikuks,» lausus Karmen.

Samal teemal:
Aita luukereks näljutatud koera!

Tagasi

Kommenteerida saavad ainult registreerinud kasutajad.