Koerte süüdlaslik ilme on kõigest müütKoerapidajail, kes arvavad, et nende neljajalgsed sõbrad vaatavad neid süüdlase näoga, pole süüdistada kedagi peale iseenda, vahedab Forte.

Nimelt näitab värske teadusuuring, et teie näete küll süüd, aga koer ei pruugi seda sugugi tunda, vahendab LiveScience.
Lavastades olukordi, kus koeraomanikele anti valeteavet selle kohta, kas nende lemmik on tegelikult pahandusega hakkama saanud või ei, paljastas New Yorgis asuva Barnardi kolledþi teadusuurija Alexandra Horowitz koerte väidetavalt mahalöödud pilgu päritolu.

Horowitz suutis näidata, et inimeste kalduvus omistada koerale süüdlaslikku ilmet ei olnud kuidagi seotud sellega, kas koer ka tegelikult mõne süüteoga hakkama oli saanud. Tegelikult näevad inimesed koera kehakeeles süütunnet ainult siis, kui usuvad, et koer on midagi keelatut teinud, isegi kui loom ise on käitunud täiesti eeskujulikult.

Videosse salvestatud uurimuse käigus paluti koeraomanikel keelata oma koduloomal süüa maitsvat suupistet ning seejärel ise ruumist lahkuda. Sel ajal, kui omanik oli ära, andis Horowitz mõnele koerale keelatud maiustuse ning kutsus siis omaniku ruumi tagasi. Mõnede katsete käigus öeldi omanikule, et koer on maiustuse nahka pannud; teiste puhul öeldi aga, et koer on käitunud hästi ja maiustuse puutumata jätnud. See, mida omanikele öeldi, polnud aga tihti tegelikkusega kooskõlas.

Sellel, kas koerte käitumises esines niinimetatud süüdlasliku ilme elemente, oli vähe pistmist sellega, kas koer ka tegelikult keelatud suupiste ära oli söönud või mitte.

Koerad nägid kõige "süüdlaslikumad" välja siis, kui omanikud neid maiustuse söömise eest noomisid. Tegelikult nägid koerad, kes olid sõna kuulanud ja pala mitte söönud, kuid keda nende (valesti teavitatud) omanikud noomisid, "süüdlaslikumad" välja kui nood, kes olid ka tegelikult maiustuse ära söönud.

Seega on koera süüdlasenägu reaktsioon omaniku käitumisele, ega näita kuidagi, et loom oleks oma pahategude olemusest mingilgi moel aru saanud.

Uuringusse oli kaasatud 14 koera ja nende 14 omanikku. Kuue isase ja kaheksa emase koera seas oli kuus krantsi ja kaheksa puhtatõulist looma.

Uuring heidab uut valgust antropomorfismile - inimeste loomulikule kalduvusele omistada loomade käitumisele inimlikke tähendusi, ütleb Horowitz. Antropomorfismiga kaasneb loomade käitumise võrdlemine inimese käitumisega, ning kui esineb pealiskaudseid sarnasusi, peetakse looma käitumist sarnaseks pealiskaudselt sarnaste inimkäitumistega. See võib hõlmata ka kõrgemate emotsioonide nagu süü ja halastus omistamist loomadele, kellel neid tegelikult ei esine.

Tulemused avaldatakse ajakirja Behavioural Processes juulikuises erinumbris. Numbri toimetaja, Florida ülikooli psühholoog Clive D. L. Wynne nimetab Horowitzi uurimust "märkimisväärseks demonstratsiooniks vajadusest hoolikate katseliste konstruktsioonide järele, kui soovime inimese ja koera suhet mõista, mitte lihtsalt reifitseerida meie endi loomulikke eelarvamusi looma käitumise kohta."

Koer on kõige vanem kodustatud loomaliik ja mängib ainulaadselt lähedast rolli miljonite inimeste elus, ütleb Wynne, lisades, et viimased uuringud on näidanud, et koerad on võimelised inimeste omadele sarnasteks arutluskäikudeks selle kohta, mida inimesed teavad, isegi paremini kui šimpansid.
Tagasi

Kommentaarid 

 
0 #1 Krisu 2009-06-15 04:45
Inimene on koeraga nagu alfahunt, kes aegajalt käib rollimängu korras karja alluvliikmetele hambaid näitamas, ütlemaks ,,Ma võiks ikka küll, kui tahaks ... Aga sul veab, et ma ei taha.,,. Ja siis näeb üks välja jube tähtis ja teine jube süüdi, ja ongi suhted kinnistatud ja homme selge, kes millist rolli piisonijahil täidab. Need suhete kinnistamise rituaalid on jube ilusad, nii huntide kui ka koerte ja inimeste puhul. Ja simpans jäigi kodustamata, sest piisonitele nad jahti ei pidanud, neilt polnud suurt midagi õppida.
 

Kommenteerida saavad ainult registreerinud kasutajad.