Kuidas õpetada kutsikat, et temast ei kasvaks hulkujaPaljudes peredes on mureks koera hulkumine. Mida ette võtta, et koer püsiks kodus, oleks tubli kodukoer, aitaks pererahvast kodus ja tööl. Hulkuv koer pole kodukaitsja, samuti ketikoer.

Koera hulkujaks muutumine saab alguse kutsikaeast. Emaskoer viib paarikuused kutsikad pesast kaugemale, näitab neile oma maa-ala, õpetab elamist. Peresse võetud kutsikas peab pererahvast koerakarjaks, üht inimest perest algul emaks, hiljem karjajuhiks. Inimene peab oskama kutsikale kätte näidata tema positsiooni peres - see on koht peale pererahvast; territooriumi, õpetama elama pere tahtmist mööda.

Koer märgib oma ala piire jalatõstmise-kükitamisega. Koduaia puhtuse hoidmiseks viiakse pahatihti kutsikas (koer) tänavale nn jalutama. Tähendab, näidatakse talle kätte maa-ala piirid, mida koer, algul peremehega, hiljem juba salaja ikka ja jälle püüab ülemärkimas käia. Kogu ümbruskond muutub koera maa-alaks. Nii saabki alguse õpetatud hulkumine.

Kõik, mis on lubatud koerale, on lubatud ka kutsikale. Kõik, mis on keelatud koerale, see on keelatud ka kutsikale. Kohe, algusest peale. Toonud kutsika koju, võetagu teda peres kui väikest koera, mitte nagu inimlast. Kutsikas (ka koer) ei või kordagi omapead saada kodupiiridest välja. Ka lastel ei või lasta kutsikaga mööda alevit-küla ringi hulkuda.
Kutsikas kasvagu üles kodus. On aga vaja kutsikaga minna, et teda võõras keskkonnas õpetada, võetakse ta sülle, tõstetakse autosse või pannakse kaelarihma. Kutsikas ei või jõuda arusaamisele, et ta võib karistamatult omapead minna üle kodupiiride, pääseda  välja peremehe mõjualalt, saada omapead tegutsejaks.

Igal sõduril on seljakotis marssalikepp, iga kutsika püüdluseks on karjajuhi koht. Kutsikas püüab mängeldes inimest (teisi kutsikaid) kutsuda endale järgnema, püüab saada juhi kohta või vähemalt võimalikult kõrget positsiooni karjas. Kui inimene järgneb kutsikale, on kutsikas juhtpositsioonil.

Inimene peab käituma selliselt, et kutsikas või koer järgneks talle igas olukorras, tunnistaks inimest karjajuhina. Ja seda kaelarihmata. Vastasel korral pole võimalik edukas töö  loomade karjatamisel, jahil, kõigil sellistel ettevõtmistel kus koer töötab inimesega lahtiselt.

Harjutamiseks on vaja sõita kutsikaga (koeraga) võõrasse kohta, põllule või metsa. Võimas järgnemisinstinkt paneb kutsika inimesele järgnema. Hoogsalt liikudes, tihti kiirust ja suunda muutes, järgneb kutsikas kindlasti. Tal on suur tegemine, et inimesega sammu pidada. Kutsikas taipab kiiresti, et peremees on tõesti suur ja tugev.

Igati on vaja välja näidata oma jõudu, nutikust, heatahtlikkust, valmidust igas olukorras koera kaitsmiseks. Tuleb osata selliseid olukordi korraldada, et kutsikas (ka koer) tuleks kindlasti kaitset otsima peremehe juurest, usaldaks peremeest. Peremehe juurde tulevat koera ei hurjutata-laideta kunagi, tulgu ta või pahapealt. Teda kiidetakse - ta ju tuleb! Koer ei seosta eelnenut. Ta mitte ei pea peremehe juurde tulema, vaid tahab alati julgelt tulla. Selline olgu eesmärk.

Koera ei või muuta ka alistuvaks, lösutavaks, teovõimetuks, teda ei või alandada. Pea pealt silitamine alandab, rinna pealt silitamine mõjub väärikust tõstvalt. Ta peab kindlalt teadma oma kohta võimuredelil – see on koht pererahva järel. Koer allub rõõmuga tugevale juhile.

Piiride näitamiseks (väljudes kodunt) lubada kutsikal järgneda väravani või mõttelise piirini. Piirini jõudes kopsata üsnagi tugevalt sõrmedega kutsikale vastu rinda, lausudes kindlalt – ei tohi! Kui kutsikas üritab uuesti, korrata keeldu, kuni taipab. Jääb kutsikas seisma või läheb tagasi, tuleb kohe kiita – tubli! On aga kutsikas juba piiri ületanud, kutsuda aeda tagasi pöörates kutsikas kaasa. Tuleb aeda, kohe – tubli! Korrata, kuni kutsikas tunnistab kindlalt kodu piire.

Õpetamine käib igapäevaste askelduste juures, lubades kutsikal oma töödes ja tegemistes end saata. Nii saab kergelt selgeks teha kutsikale, et ta ei läheks lillepeenrasse. On aga kutsikas juba lillepeenras, siis rõõmsa häälega kutsuda kutsikas enda juurde. Tahab ta aga uuesti minna - momendil kui jalg on tõusmas peenrale astumiseks, keelata järsult – ei! Kuuletub. Tubli! Ta võib lillepeenras olla, aga ta ei või sinna minna. Võib pahapeal olla, ei või aga sinna minna. Kutsikas õpib kiiresti peremehe kiitust  nautima ja käitub peremehe soovi kohaselt. Seda ongi vaja.

Kogu pere peab koera suhtuma üheselt – mis keelatud, see kõigi poolt keelatud, mis lubatud, lubatud kõigi poolt. Koeraga ei tohi tõrelda eelnenud pahanduste pärast, vaid üksnes pahanduse alustamise momendil. Kui ei ole tabatud õiget momenti, siis ei tohi ka koera karistada. See, et hulkumiselt või mingilt muult pahanduselt tulnud koer saabub alandliku moega, lidus kõrvade ja lömitamisega noomiva peremehe juurde, tuleneb koera arusaamisest eelnenud lubamatust teost, on ekslik. Tegelikult kardab koer momendil hurjutavat peremeest, hakates teda igal võimalusel vältima.

Asta Kask

Märksõnad:

Tagasi