28 September 2009
Armastus ja piinamine peaksid ju olema üksteisele üsna vastandlikud tegevused, kuid paraku mõnikord on nende vahele väga keeruline piiri tõmmata. Nii ka selles loos, mis taaskord selle küsimuse tõstatas.
Ühes väikeses vallas Tartumaal kirikuõpetaja peres elab juba viieteistkümnendat aastat truu valvurina pika keti otsas üks koer. Mõned aastad tagasi tekkis kutsa rindkerele pisike kasvaja, millele omanikud kahjuks tähelepanu ei pööranud. Mida aastad edasi, seda suuremaks kasvaja paisus.. Kuts elas edasi oma tavapärast elu, unustatuna majahoovi keti otsa. Ka süüa tõid talle tihti ümberkaudsed inimesed. Nüüdseks on aga pisikesest kasvajast saanud ligi 4 kilone piinaraskus ja vaev.
Inimesed, kes kutsat vaatamas ja söötmas käisid hakkasid muret tundma ja proovisid rääkida peremeestega. Viimaste vastus oli aga pidevalt see, et las ta veel olla, vaatame siis kui ilmad jahenema hakkavad, loomaarst kinnitas, et koeral pole valusid. Nii läkski veel aasta ja tänaseks on kasvaja muutunud nii suureks, et segab looma liikumist ja elukvaliteeti. Koer lakub ja kraabib koletut monstrumit pidevalt. Kõige hullem on aga see, et kasvaja on juba haavandunud ning mitmest kohast leemendav ja mädane.
Koer ise aga elab ikka oma aianurgas ketiga, mis pidevalt haavu ärritab ja on tänulik iga hetke eest, mille keegi temale pühendab. Pea kõik vallaelanikud, on kurva saatusega koera olukorrast ammu teadlikud, nad käivad tihti koerast mööda ja langetavad silmad või keeravad pilgu sootuks kõrvale ja kõnnivad lihtsalt edasi. Kas nii ongi õige?
Õnneks on ka inimesi, kes tõesti hoolivad ja nende kaudu jõuab see lugu ka Teieni.
Omanikega vesteldes selgub aga ikka ja jälle, et las ta veel olla, ootame ilmade jahenemist, koer ju ei piinle.
Kuidas oleks aga õige taolises olukorras edasi käituda?
Kuts ju rõõmustab veel temaga tegelema tulnud inimeste üle. Kasvajast vabaneda küll enam võimalik pole, sest see on oma juured juba liiga sügavale organismi ajanud ning pressib peale elutähtsatele organitele.. Nii jätta tundub aga samuti väga vale otsus olema...
Kellel üldse on õigus otsustada?
Seaduse järgi koera abitusse seisundisse jätta ei tohi. Samuti peab omanik tagama oma lemmikule arstiabi. Mõned aastad tagasi aga ei pööratud pisikesele kasvajale tähelepanu ja õigeaegne arstiabi jäi koeral saamata. Samas puudub veterinaaril õigus öelda, et nüüd edasi enam ei saa. Omanik otsustab siiski alati ise oma looma elu lõpetamise üle.
Nii puudub paraku ka selle loo puhul kogu asjale ühene lahendus. Kutsa saatuse üle otsusab vaid ta peremees, kes oleks saanud juba ammu midagi ette võtta, kuid aega tagasi keerata ei saa meist keegi. Ikka ja jälle tekib mõte: “Kui oleks varem teadnud ja ehk ka aidata saanud...” Nüüd saame vaid öelda, et armastus on ammu otsas ja järel on vaid piin...
Tagasi
Kommentaarid
Väga kahju koerakesest!:cr y:
Siis käidi aga ka kohal ära ja selleks ajaks oli kasvaja juba ka veritsema hakanud (ca nädal pärast meile teate saabumist). Enam nii jätta ei saanud kohe kuidagi.
Nüüdseks on läinud pöördumine ka VTA poole teele. Ehk avalik arvamus ja volitatud veterinaar koos suudavad omanikku mõjutada. Hetkel kui koeral on juba silmnähtavalt ebamugav ja valus, on ka olemas seadused omanikku otsustama panema. Enne oleks kahjuks asi väga tõlgendamise küsimus olnud.
Looma ravimata jätmine ja talle tahtlikult piinade tekitamine on LOOMAPIINAMINE.
Miks loomakaitsjad midagi ei tee selle puhul, sest too kirikuõpetaja peaks esiteks saama trahvi ja saama ka loomapidamiskee lu sellise asja eest.
Loom ju piinleb ja ülejäänud maailm vaatab pealt?
Ja kui keegi aitada ei taha, siis palun aidake loom vähemalt magama panna, sest see oleks tema piinade lõpetamine ja täiesti asjakohane, kuna loom on juba 15 aastat vana ja keegi ei garanteeri, et koer esiteks operatsiooni üle elab ja teiseks ei garanteerita, et ta narkoosist ärkab, mis ka selgub peale veretestide tegemist.