Linnukoer ja tema aistingud
Linnukoer, nagu kõik teisedki jahikoerad, kasutab jahil olles kõiki oma aistinguid, et saaki paremini tabada. Erinevatel tõugudel on erinevaid aistinguid spetsiaalselt aretatud, nii kasutavad verekoerad peamiselt maapinnalt tulevat "informatsiooni", hurdad nägemist ning linnukoertel peaks kõige tõhusamalt "töötama" õhust lõhnade selekteerimine.

Kõige paremini leiab koer lõhna üles maapinnalt. Jälge oskavad mingi piirini ajada kõik koerad, see on neil geenides, kuid suurem osa siirdub niipea, kui maapinaalt tulev jälg kaotab oma intensiivuse (s.t. mujalt tulev lõhn on tugevam), üle õhust leiduvate lõhnade otsimisele.

Enamus koeri kasutab maapinnalt tulevaid "allikaid" vaid seni, kuni muud võimalused saagist paremat ülevaadet saada puuduvad. Niisamuti lõpetab ta õhust haistmisel põhineva saagi fikseerimise, kui saab üle minna kuulmisele. Ja kui koer näeb saaki, on haistmine ja kuulmine peaaegu tarbetud. Siiski on jahimehed täheldanud, et koer kasutab instinktiivselt alati just seda aistingut, mis hetkel kõige paremaid tulemusi annab.

Seisev linnukoer peab suuremalt jaolt töötama õhust haistmise abil. Üheks suurimaks veaks, mida noore linnukoera väljaõpetamisel tehakse, on tema treenimine avaral välja, kus ta võib lindu näha ning hakkabki põhiaistinguna nägemist kasutama. Väidetavalt on pointerite ja setterite koolitamine jälituskoertena peaaegu võimatu, kuna neil on geenides hoida nina kõrgel ja õhust lõhnu otsida.

Õhust haistmise kaudu töötav koer ei ole saagi jälitamisest eriti huvitatud, ta ei taha lindudele järele/kallale tormata. Sellist koera huvitab eelkõige lindude jäetud lõhn. Nägemise abil jahtiv koer aga tormab niipea, kui linnud lendu tõusevad, neile järele. Mida rohkem neil lubatakse niimoodi käituda, seda enam hakkavad nad jahtides nägemisaistinguid kasutama.

"Silma-koerad" kipuvad tihti ka tavalisi väikseid lehelinde jälitama, "nina-koerad" ei tee seda peaaegu kunagi. Retriiverid on rohkem nägemisaistinguga töötavad koerad, seetõttu treenitakse neil palju haistmist, kuna nad kipuvad liiga tihti oma mälule (kuhu lind kukkus) lootma, haavatud lind on võinud aga sellelt kohalt juba minema roomata.

Tähelepanuväärne on see, et kõigil linnukoertel (ja suuremal osal ajukoertest) on rippuvad kõrvad. Aretuse seisukohalt oletatakse, et kuna rippuvate kõrvadega koerad kuulevad halvemini, peavad nad töötades kasutama rohkem haistmist.
Setteriga jalutades on huvitav jälgida, millise "stiili" iga koer endale välja on arendanud. Suuremat osa setteritest eraldi jahiks ei treenita, kuid oma käitumistavad on neil sellegipoolest. Kelle koer koguaeg nina õhus jookseb ja säutsuvatest pisilindudest väljagi ei tee, on heade jahigeenidega koera omanik!

Autpr: Kennel Clodovech

Märksõnad:

Tagasi