MÜÜT: iga emane koer peab kord elus pojad saama!Iga nädal jõuab minu nagu ka kümnete teiste loomasõbralike inimeste elektroonilistesse postkastidesse vähemalt kolm appihüüdu, et meie koer sai üllatuslikult kutsikad või et kassil on pojad ning ruttu oleks vaja leida inimesi, kes tahaks võtta endale vahva neljajalgse sõbra, kirjutab Monica Sikk MTÜ Koeratalust ajalehes SL Õhtuleht.
Ahastus tuleb peale. Inimliku lolluse ja vastutustundetuse pärast. Hädakirjade saatjateks on inimesed, kelle ametinimetusest võiks nagu eeldada lausa üle keskmise IQ olemasolu.

Koera annab küll nimetada inimese parimaks sõbraks, inimene aga paistab olevat lemmiklooma suurim vaenlane. «Lemmikloomade varjupaigas töötades õpid inimesi vihkama,» ütles üks vabatahtlik kord. Võib vaid kujutleda, millega ta seal on pidanud kokku puutuma. Uups, juhtus! Jälle ja jälle saab naabrite emane ketikoer kutsikad, keda üritatakse tuttavatele maale ära sokutada või viiakse varjupaika. Töökaaslase vabakäigu kassi juba viies pesakond suunatakse merekooli...
Kas tõesti ei ole neid soovimatuid pesakondi võimalik vältida? Kas tõesti on tagajärgedega maadlemine parim lahendus, mille peale inimaju tuleb? Mängleva kergusega paisatakse laia maailma elektrooniline appihüüd, et tulgu nüüd keegi ja lahendagu probleem. Inimese arusaam humaansusest väljendub üldiselt ka selles, et soovimatu pesakond pigem toimetatakse kastiga mõne maja trepikotta, varjupaika või metsa, mitte ei viida loomaarsti juurde sundlõpetamisele. Sest elu lõpetamine on ju kole tegu ja maksab veel ka raha. Elu on ju püha, eks ole. Kuid kas mõtleb keegi neist suurtest eluväärtustajatest hetkekski, milline saab olema ühe hüljatud kaitsetu väikese olevuse elu, täis vintsutusi ja kannatusi? Ning kui palju probleeme lisaks siit alguse saab!
Enamik varjupaigakoeri ja kasse on just selliste ullikeste loomapidajate mõtlematuse vili.

Inimestele meeldib mõelda, et nad on arukad olendid ja juhivad protsesse. Tööl ongi nad enamasti kõvad otsustajad ja analüüsijad, aga kui asi puudutab oma isiklikku lemmiklooma, siis aju justkui kärbub. Vastutustunne on null. Ning ka teadmised loomapidamisest on suhteliselt olematud.
Sageli ei ole muidu nagu arukatel inimestel mingit ettekujutust, kuidas lemmikloomad järglasi saavad ning mida teha, et seda vältida. Näiteks sattusin kuulma, kuidas emase koera vastne omanik, kõrgharidusega daam seletas seltskonnas tähtsalt, et kui on jooksuaeg ja emane tilgub, siis sel ajal ta ei viljastu! Lemmikloomade osas liigub hea hulk jampslikke müüte. Teaduslikku seletust neile enamasti pole, kuid see loomulikult ei vähenda muidu arukate inimeste usku neisse.
Vääruskumuste levikule annavad teinekord oma panuse veel ka alaharitud veterinaarid. Näiteks on sügavalt juurdunud arvamus, et iga emane koer/kass peab kord elus pojad saama, on levinud ka arusaam, et paaritamine mõjub positiivselt isasele koerale. Sest muidu läheb kurjaks. Sest see on tervisele hea.

Tiinus on üldiselt organismi suuresti kurnav protsess, samuti kaasnevad poegimisega riskid – vahel on vaja pojad kätte saada keisrilõikusega ning kui abi ei saabu piisavalt kiiresti, võib emane koer surra. Riskid kehtivad samamoodi krantsidele, kuigi uskumuse järgi on viimased tohutult elujõulised ja terved, ega vaja mingisugust inimesepoolset abi. Eks olukordi ole igasuguseid. Paaritamine on isasel koeral veres. Legende sellest, kuidas õpetatakse isasele paaritamist suvaliste krantsidega, tuleb pidada mõtetuks tõutute koerte tootmiseks ja ebaeetiliseks teoks. Müüt, et paaritus võib ebakindla, äkilise ja närvilise isase koera rahulikumaks muuta, ei ole üldiselt samuti vettpidav. Tihtilugu muutuvad suurte tegudeni jõudnud isaskoerad nii isasteks, et omanikel läheb raskeks nende ohjeldamine ning kontrolli all hoidmine.

Kõigil tõukoertel peavad olema pesakonnad – järjekordne müüt. Tõuaretuses valitakse väga hoolikalt nii emast kui ka isast looma, keda omavahel paaritatakse. Järglasi peaksid saama vaid parimatest parimad. Tähtis on nii tervis, välimus, iseloom, sugupuu kui ka omavaheline sobivus. Pooled geenid tulevad isalt, pooled emalt. Sageli sõidetakse sadu kilomeetreid teise riiki sobivaima isasekandidaadi juurde, levinud on ka jahutatud sperma saatmine lennukiga maailma teisest otsast. Mõistagi on see kallis. Aga tõuaretust võib pidada samalaadseks hobiks, nagu seda on kunsti kogumine või purjetamine.
«Kuidas see küll juhtus, pidevast järelvalvest hoolimata?!» imestavad üllatuspesakonna osaliseks saanud koeraomanikud tihtilugu ka ise. Paraku ei viljastu ükski lemmikloom pühast vaimust ning inimestega vesteldes tuleb siiski välja, et jah, koer oli omapäi õues siiski mingi 10 minutit. Või et suure valvekoeraga jäi aeda pisike vana isane nähvits – ega siis tema ju ometi...? Ent ohutu nähvits osutus elujõuliseks soojätkajaks. Isased koerad on võimelised viljastama juba teismeliseikka jõudes, seega umbes kaheksakuuselt ning sõltuvalt indiviidist ka üpris kõrge vanuseni välja. Emastel koertel on jooksuaeg enamasti kaks korda aastas kestvusega kolm nädalat – sõltuvalt tõust või segust on siingi erinevusi, millega koeraomanik loodetavasti end aegsasti kurssi viib.

Jooksuaeg on periood, kui emane koer võib jääda tiineks ning saada kutsikaid. Iga kogemustega koeraomanik või veterinaar on valmis vastama teie küsimustele ja selgitama, kuidas jooksuaja algust ära tunda ning mismoodi siis toimida.
Kassidel on jooksuaegade erinevused veelgi suuremad, ning sageli on kõige muretum lahendus kiisu steriliseerida/kastreerida. Kui lemmikloomal algab jooksuaeg, siis on omaniku vastutus hoida tal soovimatute järglaste saamise vältimiseks silma peal lakkamatult – see on kõige loomulikum võimalus. See tähendab, et kassi ei lasta omapäi luusima. Koer käib väljas ainult koos teiega ja rihma otsas. Kui teil on oma aed, siis te ei jäta oma jooksvat emast sinna sekundikski üksinda – võõras isane võib hea tahtmise korral hüpata ka üle paarimeetrise aia, kaevata end värava alt sisse. Ka emane koer näitab nn parimatel päevadel üles suurt huvi paaritumise vastu ja ta võib üritada plehku panna. Kui teil on emane valvekoer ja ta on steriliseerimata, siis tuleb ta jooksuajaks panna majja kinni. On selline järelevalve üle jõu käiv ülesanne?

Mul pole alust pidada end mingiks haruldaseks loomaomanikuks, aga minul elavad kodus nii isased kui ka emased koerad koos, ja kui mõnel emasel on jooksuaeg, siis hoian ma ta teistest eraldi. Ja ausalt – pideva järelevalve tulemusena ei ole lihtsalt võimalik, et koer pühast vaimust tiineks jääb. Kui te aga valvamisega toime ei tule või kui elate linnas ning kutsuga jalutamas käies teevad ümbruskonna isased koerad teie elu väga keeruliseks, siis võite kogenud veterinaariga nõu pidada ning otsustada, kas loomale on parem steriliseerimine, süstimine või nn anti-beebipillid.
Miks? See on küsimus, mille peab esitama endale iga emase koera omanik, kes tahab, et tema lemmikul oleksid järglased. Ja korduvalt. Pole vahet, kas tegu on äärmiselt puhtatõulise looma või krantsiga, kas koera või kassiga. On fakt, et armastavaid kodusid jagub koertele-kassidele ebapiisavalt – selle tõestuseks on üle ääre ajavad hüljatud loomade varjupaigad, kuhu iga kuu tassitakse sadu loomi juurde.

Absoluutselt ei vasta tõele müüt, et varjupaika satuvad vaid segaverelised koerad-kassid. Tuuakse ka tõupuhtaid loomi, teinekord lausa tõutunnistus kaasas. Tasuta saadud koer või kass pole nagu üldse mingi väärtus, kui isegi tuhandeid kroone maksnud koer või kass jõuab varjupaika, kui targal inimesel lemmikloomapidamise isu täis saab.
Halvasti peetud, julmalt koheldud, vigastatud või haiged loomakesed on sageli väga kartlikud, umbusklikud inimeste suhtes ning see võib väljenduda teinekord ka agressiivsuses. Sageli on tegu probleemsete loomadega, kelle psüühikasse on eelneva elu karmid kogemused jätnud kustutamatu jälje. Mitte kellegi loomaarmastusest ei piisa, et kõigile hüljatutele uued kodud leida.
Selle taustal võikski mõtiskleda, kas on vastutustundlik lubada siia ilma taas terve ports karvapalle, kelle rõõmutu elu lõpeb tänaval autorataste all või varjupaigas oodates uinutamist igavesele unele. Juhul kui teil pole olemas kindlaid soovijaid teie koera kutsikatele või kassi poegadele, siis unustage see plaan juba eos.

Tagasi