21 November 2009

 Meediasse ilmunud loomapiinamisjuhtumid tekitavad inimestes pahameelt ja viha julmurite vastu, vahendab Õhtuleht. Aga miks kipub mõni inimene truud neljajalgset sõpra sillalt või rõdult alla viskama, nõeluma valus vingerdavat kassipoega? Või peksma last või naist?

Kas peaksime vägivalda ja piinamist näitavad videod internetist koristama ja sellistest asjadest vaikima, sest äkki sünnitavad vägivallalood abitute ja kaitsetute suhtes uut vägivalda? Õhtuleht otsis nendele küsimustele vastust psühholoogidelt ja loomakaitsjatelt.
Loomapiinamine on ka enese piinamine

Loomapiinaja puhul on tegemist inimesega, kellele enesele on liiga tehtud. Psühholoog Tiina Naaritsa sõnul on loomi piinanud noorte puhul taustaks tõsine perevägivald ja väga äärmuslikud peresuhted. Loomapiinamine on sel puhul üks noore inimese protestiaktsioon.

„Kui hingevalu on nii suur, siis teismeline suudab seda taluda vaid siis, kui on füüsilist valu ka," selgitas psühholoog.

Kui endal hing valu täis, siis teise valule enam ei mõtle. „Noorel puudub empaatia, arusaamine sellest, mis valu ta võib teisele põhjustada, kuna endal on hing kogu aeg valu täis. Sest ega sellisel puhul ei piina nad ainult loomi. Meie praktika näitab, et nad piinavad ka ennast - nad torgivad ennast nõeltega, nad kõnnivad nõelad kehas," rääkis Naarits. Psühholoog lisas, et nende noorte puhul on iseloomulik just enesele valu tegemine - mitte augustamine, vaid pideva piina tekitamine.

Et loomapiinamine on kaudselt ka enesepiinamine, selles on Tiina Naarits veendunud.

Looma peal saab teo karistamatult lõpuni täide viia

Psühholoog Ülle Kalvik liigitab loomapiinajaid samasse kategooriasse nendega, kes naudivad inimestele valutegemist. Vahe on ainult selles, et loom on veelgi abitum, ta ei kaeba kellelegi. „Looma peal saab teo karistamatult lõpuni täide viia."

„Vägivald naiste, laste ja loomade suhtes on suhteliselt sarnane," rääkis Kalvik ja tõi näiteks vägivaldsed mehed. „Tihtilugu vägivaldsed mehed ise tunnevad end alaväärtuslikuna, alandatuna või allasurutuna. Vägivallaga nad näitavad, et „vaat, ma julgen teha!", ja see pakub neile rahuldust."

Kalvik loob paralleeli põnevate spordivõistlustega, mil vaatajal tõuseb testosterooni hulk. „See tekitab hea tunde: „Oh, kui vägev ma olen!"

Hälbinud isik tõstab oma enesetunnet teistele haiget tegemisega. Nad saavutavad sel moel sisemise üleolekutunde.

Vägivaldsed inimesed on sageli olnud ise alandatud

Kalviku sõnul vajavad piinajad ise abi, karistamine neid ei paranda. „Siin ma ei vaidle muidugi vastu, sest karistama peab," ütles psühholoog.

Piinaja kuju on enamasti omaaegne tagakiusatu, kes kunagist ülekohut ja alandust nõrgemate peal välja valab. „Kooliajal teda kiusati, aga nüüd mõtleb, et „oh, kui vägev ma olen, mida ma suudan teha ja julgen teha!" Kui see jääb aga mingisuguseks rahuldamata illusiooniks, hakataksegi seda tegema nõrkade ja abitute peal," rääkis Kalvik.

Kas piinamiselood tuleks internetist maha võtta?

Video ülesriputamine on psühholoogide arvates tegelikult inimese avalik abiotsimine, ehkki väliselt otsitaks justkui enese eksponeerimise teel tunnustust.

Tiina Naaritsa hinnangul võis Kaunase loomapiinaja videot üles riputades tunda nii tähelepanuvajadust kui ka tõestust iseendale. „See võib olla tähelepanuvajadus, aga võib olla ka tõestus iseendale: „Tegin ära, panin trofee üles, ja kui keegi kahtleb, saan ütelda, „vaadake trofeed!"," kirjeldab psühholoog loomapiinaja võimalikku mõttekäiku.

Ülle Kalvik on seisukohal, et igasugused piinamise- ja vägivallavideod tuleks internetist maha võtta. „Me kõik teame meedia mõju ja kui me sellised jätame rahulikult avalikkuses üles, siis on see ju sisuliselt nagu tunnustatud," sõnas Kalvik. „Kui juba selliseid näidatakse, siis on asi tõsine, arvab lugeja."

Loomakaitse seltsi jurist Piret Tees arvab, et loomapiinamise juhtumeid tuleb meedias kindlasti avaldada. Küsimus on vaid selles, kuidas seda teha, kas toetava või hukkamõistva hinnanguga.

„Tegelikult on kõik meedias avaldatud artiklid esitatud ju halvakspanuga," sõnas Tees. „On vaja, et inimesed ja üldse ühiskond teaks, et meil selliseid juhtumeid on. Pidevas roosamannas on lihtne elada."
Tagasi