Pärast tuhandeaastast kogemust koertega on nende käitumine sageli endiselt mõistatuseks. Kui koer hammustab jooksvat ja karjuvat last, nõuame me seletust. Kui ta kaitseb oma toitu, murrame me tema teo üle pead. Kui kutsu kaevab lillepeenrasse augu, vaatame seda nagu midagi ennekuulmatut, kirjutab Maaleht.
Koer on inimese looming. Inimene lõi ta, kasutades teatud mõttes ebaloomulikke valikuid. Koerad hammustavad, mis võib olla kõige tähtsam põhjus, miks inimesed neid üldse peavad. Kiviajal oli ohtlik suuri loomi jahtida. Kui koer ründas looma (vastutasuks lubati talle toidujäänuseid), siis olid inimesed rahul. Neid, kellel ei õnnestunud rünnata, ei hoitud aretuskarjas, niisiis ei tohiks olla üllatav, et koerad hammustavad.
Tänapäeval hammustavad koerad sissetungijaid, kiiresti liikuvaid objekte – eriti karjuvaid lapsi –, inimesi, kes püüavad nende omandit ära võtta, ja loomaarste, kes tahavad neid kompida-torkida.
Peale hammustamise ja jälitamise oli oluline ka haistmismeel. Tänu oma ülitundlikule ninale suutis koer märgata saaki palju paremini kui inimene. Nüüd kasutavad nad lõhnameelt sellekski, et leida meelepärast prügi, veidraid inimesi ja loomaraipeid.
Hundid elavad rahulikus harmoonias tänu karja hierarhiale. See tähendab, et neil on käitumisviisid, mis vähendavad vägivaldsust karjaliikmete vahel. Siiski ei ole koertega täpselt sama lugu. Tehti uuring, kuidas koerad elavad, kui nad ei ole inimeste kontrolli all.
Teadlased eraldasid aiaga väikestele aladele viit tõugu koerad. Neid jälgiti, kuid inimesega ei olnud neil muud kontakti kui ainult söögiajal. Beagle’id (hagijasarnane jänesejahiks aretatud koeratõug – toim.) olid veel rahulikumad kui hundid, aga foksterjerid pidasid regulaarselt veriseid kaklusi.
Märksõnad:
Tagasi
