Miks võib koer last hammustada

Lapsed ja koerad saavad omavahel suurepäraselt hakkama, kui täiskasvanud kasutavad tervet mõistust ja asetavad ohutuse esikohale.

Alati ei kanna täiskasvanud aga tervet mõistust kaasas ning seetõttu juhtub vahel õnnetusi.

Iga koer on võimeline hammustama

Mõned koerad on loomu poolest sõbralikumad ja tolerantsemad, teised agressiivsemad. Mõned koerad pelgavad väikesi lapsi, eriti kui neil on olnud lastega ebameeldivaid kogemusi. Enamik koeri ei talu ainitist, pikka otsavaatamist, kiireid liigutusi, läbilõikavat kisa - kõik see on aga tüüpiline väikelaste puhul.

Tüüpiline on see, et koer pureb last, kes teda paitada tahab. Koer ei pruugi aga kontakti soovida. Esmalt annab ta hoiatuse - uriseb. See tähendab, et kohe järgneb midagi hullemat, kui hoiatust arvesse ei võeta. Kuid tõsi on ka see, et mõned koerad ründavad ilma hoiatusteta.

Hoiatuste tüüp ja arv võivad varieeruda. Paljud koerad jalutavad lihtsalt eemale - ka see tähendab hoiatust. Kui laps järgneb, hoiatab koer uuesti - tõenäoliselt urinaga. Tõsisema hoiatuse korral jäigastab koer kogu oma keha. Lapsed tavaliselt koera märguandeid ei mõista. Mis on arusaadav täiskasvanule, pole seda lapsele. Laps järgneb koerale ja püüab teda patsutada - kuigi koer on selgelt välja näidanud, mis juhtub, kui teda rahule ei jäeta.

Patsutamise ja kallistamisega tungib laps koera privaattsooni. Kui koer näeb, et tema hoiatusi ei arvestata, järgneb n-ö viimane võimalus - ta hammustab. See on normaalne liigiomane instinktikäitumine. Peame meeles pidama, et koerad ei ole väikesemõõdulised inimesed karvastes kostüümides - nad on hoopis teine liik!

Kisades ringi tormav laps äratab koeras saagiinstinkti

Teine väga levinud pureda saamise põhjus on see, et lapsed jooksevad ja karjuvad koera läheduses. See äratab koeras saagiinstinkti. Laps, kes ringi tormab ja koeraga maadleb, julgustab koera hambaid kasutama. Koerte omavahelistes mängudes on hammaste kasutamine täiesti normaalne.

Ka magava koera ehmatamine või tema segamine söömise ajal on provokatiivne tegevus, mis võib lõppeda pureda saamisega.

Lastele tuleb õpetata, milliseid mänge võib koeraga mängida, kuidas koera puudutada, kuidas koera kehakeelt mõista ja millal koer rahule jätta. Lisaks sedagi, et koera ei tohi ka naljapärast, mänguhoos lüüa, et hääletooni tuleb koeraga mängides alandada, et koera ei tohi kiusata.

Vaid üksikud hammustamisjuhud toimuvad ilma lapsepoolse (tavaliselt siiski tahtmatu) provokatsioonita. Provokatsioon võib reaalselt ka mitte aset leida, kuid eksisteerida koera ettekujutuses.

Tuleb meeles pidada, et seda, mida koer talub oma pere laste puhul, ei pruugi ta taluda võõraste laste puhul. Olge ekstra tähelepanelik, kui teie lastel on külalised, ja seletage ka külalistele, millised on koeraga käitumise reeglid.

Kettipanek pole väljapääs

Kui koeral on pääs aia äärde, tuleb kindlustada, et ei tekiks situatsiooni, kus näiteks naabrilapsed koera läbi aia kiusavad. Lastele pakub tihti lõbu koer haukuma saada ja siis ära joosta. See paraku õpetab koera lapsi vihkama.

Ärge kasutage koera kettipanemist võimalusena koera ja laste eraldamiseks. Lapsed võivad mänguhoos koera ketiulatusse sattuda ja tagajärjed võivad olla rasked, kuna koer kaitseb oma territooriumi.

Täiskasvanute järelvalve on ülioluline. Ei piisa sellest, et lapsel kästakse koerast eemale hoida. Väikelapsed ei taju ohtu. Täiskasvanute kohus on kaitsta nii lapsi kui koeri situatsioonide eest, kus üks või teine võiks ohtu sattuda. Kui täiskasvanu juuresolek ei ole võimalik, tuleb koer lastest eraldada.

Koeral peab olema rahulik koht, mida ta saab täiesti enda omaks pidada (tuba, puur, oma nurk). Ärge laske lastel kunagi koera häirida, kui koer on oma privaatkohas.

Allikas: Ajakiri Saksa Lambakoer Nr 4/2006.


Tagasi