Suure münsterlandi linnukoera ajalooline areng ulatub keskaegsetest valgekirjudest linnu- ja pistrikujahikoertest linde lenduajavate ja spanjelitõugude kaudu 19. sajandi seisukoerteni.
Suur münsterlandi linnukoer kuulub koos väikese münsterlandi ning saksa pikakarvalise linnukoeraga saksa pikakarvaliste seisukoerte perekonda, mille plaanipärane aretus algas alles 19. sajandi lõpupoolel.
Pärast seda, kui Saksa Pikakarvaliste Linnukoerte Ühing ( Deutsch-Langhaar-Verein) aastal 1909 musta värvi lõplikult aretusest välja jättis, võttis aastal 1919 asutatud Pikakarvalise Must-valge Münsterlandi Linnukoera Puhasaretuse Ühing (Verein für die Reinzucht des langhaarigen schwarz-weissen Münsterländer Vorstehhundes) üle ka must-valge pikakarvalise aretamise.
Pärast selle põhiliselt veel Münsterlandi lääneosas ja Alam-Saksis leidunud pikakarvalise ja tugeva kehaehitusega koeratüübi säilinud isendite üle vaatamist ja põlisnimekirja arvele võtmist alustas ühing 1922. aastast suure münsterlandi linnukoera plaanipärase aretustööga. Põlisnimekiri hõlmas 83 koera.
Paaritustest põlisnimekirja kantud koerte vahel sündinud järglased kanti suure münsterlandi linnukoera tõuraamatusse. Tõuraamatut pidav organisatsioon on Suurte Münsterlandi Linnukoerte Liit (der Verband Grosse Münsterländer e.V. - VGM), mis organiseerus kaheksas omaaegsest iseseisvast maakonnagrupist.
Suurte Münsterlandi Linnukoerte Liit on Saksamaa Künoloogilise Liidu (Verband für das Deutsche Hundewesen - VDH) ja Jahikoeratõugude Liidu (Jagdgebrauchshundverband - JGHV) liige.
Kõige olulisemateks tunnusteks on juhitavus, õppimisvõime ja usaldusväärne kasutuskõlblikkus jahil,
peamiselt pärast lasku. Olemuselt elav ja ilma närvilisuseta.
Münsterlandi linnukoera iseloomustab kőrge őppimisvőime ja töötahe. Nad on intelligentsed, sőbralikud, lojaalsed ja truud. Iseloomult on nad rahulikud, väljapeetud, kuigi armastavad palju liikumist, eriti muidugi metsas. Lastega ja teiste koertega saavad väga hästi läbi. Sobivad hästi perekoeraks.
VÄRVUS :
Valge mustade laikude ja täppidega või mustatähniline, ka koos valge ninatähni või lauguga.
SUURUS ja KEHAKAAL :
Turjakõrgus : isased : 60 - 65 cm.
emased: 58 - 63 cm.
Kehakaal : umbes 30 kg.
Tõustandard
PÄRITOLU: Saksamaa
KASUTUS: Mitmekülgse kasutusega jahikoeratõug; tema tugevaim pool on töös pärast lasku
FCI KLASSIFIKATSIOON:
Rühm 7
Seisukoerad.
Alarühm 7.1.2.
Kontinentaalsed seisukoerad; spanjeli tüüpi
Töökatsetega
ÜLDMULJE :
Tugev, lihaseline kehaehitus, samas on üldpilt ka elegantne. Ilme väljendab intelligentsust ja suursugusust. Kuivad piirjooned.
OLULISED PROPORTSIOONID :
Kerepikkus ja turjakõrgus peaksid olema võimalikult samasugused. Kerepikkus võib turjakõrgust kuni 2 cm
võrra ületada.
KÄITUMINE / ISELOOM :
Kõige olulisemateks tunnusteks on juhitavus, õppimisvõime ja usaldusväärne kasutuskõlblikkus jahil,
peamiselt pärast lasku. Olemuselt elav ja ilma närvilisuseta.
PEA :
Õilis ja piklik, targa ilmega; hästiarenenud lõualihastega.
PEAPIIRKOND :
Üleminek laubalt koonule : Mõõdukas.
NÄOPIIRKOND :
Ninapeegel : Silmatorkavalt must.
Koon : Tugev, pikk ja oma kasutusotstarbeks hästi arenenud. Koonuselg on sirge.
Mokad : Mitte rippuvad.
Lõuad / Hambad : Hammastik on tugev ja täiskomplektne (42 hammast), hästi arenenud kihvadega; tihedalt lõikuva kääritaolise hambumusega.
Silmad : Mida tumedamad, seda parem. Silmalaud on tihedalt silmale liibuvad, hästi sulguvad.
Kõrvad : Laiad, üsna kõrgele kinnitunud, ümardunud tippudega, hästi tihedalt põskedele liibuvad.
KAEL :
Tugev, hästi lihaseline, õilsalt kaardunud.
KERE :
Turi : Keskmise kõrgusega, pikk, hästi lihaseline.
Selg : Lühike, kindel, sirge.
Nimme (lanne) : Hästiarenenud, toestatud tugeva lihastikuga.
Laudjas : Pikk, lai, vaid veidi laskuv, hästi lihaseline.
Rindkere : Eestvaates lai, külgvaates sügav ja silmatorkava eesrinnaga.
Alajoon ja kõht : Kergelt üles tõmmatud, trammis, sale.
Tühimikud on lühikesed ja kõrgel asetsevad.
SABA :
Horisontaalse või kergelt ülespoole hoiduva asetusega.
Küljelt vaadates ei tohi sabale üleminek seljajoonest jõnksuga eristuda.
JÄSEMED:
ESIJÄSEMED :
Sirged, tugevad ja hästi lihaselised. Korrektsete liigesenurkadega.
Õlad : Labaluud liibuvad tihedalt rinnakorvile.
Randmeliigesed : Elastsed.
Esikäpad : Mõõduka pikkusega ja ümarusega, tihedalt kooshoidvate varvastega; hundivarbad.
TAGAJÄSEMED :
Tugevad ja hästi lihaselised; pöiad on püstise asetusega.
Nii põlved kui ka kannad on korrektsete liigesenurkadega.
Tagakäpad : Sarnased esikäppadele. Lisavarbad tuleb eemaldada.
LIIKUMINE :
Samm ja traav on nõtked, ulatuslikud, pika ettesirutusega; galopp on elastne, hoogne, vajaliku tugevusega
tagajalgade tõukega; pikk hüpe.
NAHK :
Liibuv.
KARVKATE :
KARV :
Pikk ja tihe, samas siiski sile, mitte lokkiv või turritav, mis oleks jahikasutuses häiriv. Tüüpiline pikakarvaline tõug. Karv peab olema nii isastel kui ka emastel eriti pikk ning tihe esi- ja tagajalgade tagaosas (hea karvanarmastus).
Samuti peab eriliselt pikk karv olema sabas. Tugevaim narmastus on umbes sabapikkuse keskkosas. Kõrvadel
peab karv olema pikk (hea narmastusega) ning ulatuma igalt poolt ühtlaselt üle kõrva alumise serva (nahkne
kõrvaleht ei ole lubatud). Muus osas on peas karv lühike ja liibuv.
VÄRVUS :
Valge mustade laikude ja täppidega või mustatähniline, ka koos valge ninatähni või lauguga.
SUURUS ja KEHAKAAL :
Turjakõrgus : isased : 60 - 65 cm.
emased: 58 - 63 cm.
Kehakaal : umbes 30 kg.
Tagasi
