23 September 2009

Mina olen koer. Arst ütleb, et kaks või kolm aastat vana, aga tegelikult muidugi vanem. Lihtsalt üks inimeste aasta on seitse koera-aastat, kuid sellel pole praegu tähtsust.

Tähtis pole ka minu nimi, piisab sellest, et ma olen olemas ja minusuguseid on palju. Sel ajal kui te neid ridu loete, viibin ma Võru loomade varjupaigas ja mul on kole valus. Mul on praegu ka väga suur hirm ja sellepärast lähen pikema sissejuhatuseta otse asja juurde. Mõne päeva eest tuli perenaine mulle kallale. Ma ei teagi õieti, et miks, sest ma ei teinud enda arust midagi paha. Nagu kõik koerad maailmas, armastasin oma perenaist just nii, nagu oskasin – ja ma oskan palju armastada.

Elasin täitsa väikeses kohas, Põlvamaal Lootvina külas. Siin on kõik naabritele näha ja teada ning vahel ütlesid mulle teised koerad, et ma peaksin endale parema perenaise valima. Olin seda kuuldes alati väga kurb, sest inimesed valivad koeri, mitte vastupidi. Meie ei saa peremehi valida, nagu riigiisasid või vallajuhte; aga meilt võetakse tihti isegi õigus elada ilma inimeste põhjustatud valu ja kannatusteta. Meid süüakse, ekspluateeritakse, meilt võetakse vabadus ja elugi, meile ei jäeta valikuid. Ja sellest hoolimata armastame meie teid, inimesi, peaaegu alati.

Kui perenaine mind kinni võttis, arvasin esmalt, et ta tahab ehk mängida. Kutsikapõlves oli ta mu vastu tihti küllalt lahke – kussutas süles, sügas kõrva tagant ja võttis mind poe juurde kaasagi. Aga seekord võttis ta käärid ja... lõikas mind. Miks?!

Algul lõikas perenaine mu kõrvu. Ühele kõrvale tegi väiksema sisselõike, aga teisest proovis tükki välja lõigata. Ehmusin kangeks ja ei osanud algul isegi nutta. Siis võttis perenaine minust kõvemini kinni ja hakkas mu kääridega munandeid ära lõikama.

Kui möödakäijad minu nutmist kuulsid, tõttas keegi appi – ma ei näinud enam, kes täpselt, sest silme eest oli must. Siis tulid viimaks politseinikud ja viisid mu Põlva loomakliinikusse, kus arst mind kokku õmblema hakkas. Mäletan veel, kuidas süstlanõel otse veeni torgati, see ei tundunudki enam nii valus. Ma ei tundnudki enam midagi, ma tahtsin surra.

Ma armastan inimesi, kuid ei tea, mille eest mind karistati. Perenaise viis politsei minema ja temalt tahetakse nüüd loomapidamise õigus ära võtta. Aga räägitakse ka, et kui ta kohtus enda kaitseks õigesti kõneleb, siis viiakse mind tema juurde tagasi! Palun aidake mind, sest ma kardan nii väga.

Kui minu haavad napilt kinni kasvavad, saab mul varjupaigas kaks nädalat täis. Ja kui mind isegi Lootvinasse tagasi ei viida, peavad nad mu igaveseks magama panema. Seda siis, kui keegi mind endale ei taha. Kui nii juhtubki, siis tahaksin enne rääkida ka teiste loomade nimel, sest meid on siin palju.

Kuulake! Ainult väike osa meie väärkohtlemisest jõuab meediasse. Paljud jubedused jäävad teatamata või ei pane inimesed neid lihtsalt tähele. Eesti Loomakaitse Seltsi on helistatud sel aastal umbes 500 väärkohtlemise asjus, kuid see on ainult murdosa kogu pahast. Meid, koduloomi, ja eriti koeri, jäetakse toiduta. Te panete meid liiga lühikese keti otsa, seaduse järgi peab ketis koer saama liikuda vähemalt 40 m² ulatuses. Te hülgate või piinate meid muul moel.

Ka kasside elu pole üldse mitte meelakkumine, kuid neile pööratakse veel vähem tähelepanu, sest kassidele tehtav kurjus jääb sageli koduseinte vahele ja tuppa – sinnamaani võõraste heategijate pilgud kahjuks lihtsalt ei ulatu.

Te kohtlete meid sageli valesti ka vaid teadmatusest – panete õue elama aluskarvata koera või ei käi toakoeraga vähemalt kaks korda päevas jalutamas.

Te vangistate meid oma lõbuks tsirkusesse ja sunnite elama vangistuses, tegema sunniga õpetatud mõttetuid trikke. Te kasutate meid laborites võigasteks katseteks. Ja te kasvatate meid pisikestes puurides vaid meie kasuka nülgimise jaoks.

Teie seadustesse kirjutatud karistused meie piinade eest on lihtsalt naeruväärsed. Alles hiljuti läks Eestis esimene oma koera ära tappa proovinud inimene vangi ja sedagi vaid üheks kuuks.

Me ei mõista ka veterinaarinspektorite ükskõiksust, kui nad märkavad looma halba olukorda. Neil on õigus teha väga karme ettekirjutusi, ja kui ettekirjutusi ei täideta, siis saab looma ära viia või teha suure trahvi, aga Eestis ei ole siiani mingeid märkimisväärseid trahve tehtud.

Te saate muuta oma ühiskonda inimlikumaks loomade väärkohtlemist paljastades, nagu teeb seda minu lugu. Aga meedia ei avalda selliseid lugusid iga päev, sest viimaks need lood tüütavad.

Ja kui meist enam juttu ei tehtagi, kui mind ehk enam ei ole, siis meie oleme ikkagi olemas, meie, teie põllumajandusloomad, meelelahutusloomad, katseloomad, karusloomad, metsloomad ja koduloomad. Ärge siis unustage meid ja lugege seda lugu oma lastele, et nemad täiskasvanuna loomade vastu julmad ei oleks nagu paljud inimesed praegu.

Teie seadustesse kirjutatud karistused meie piinade eest on naeruväärsed, veterinaarinspektorid ükskõiksed ning märkimisväärset trahvi pole seni ühelegi loomapiinajale määratud, kirjutab koer.

Võru loomade varjupaik andis teada, et koera magama ei panda. Kui keegi soovib pildil olevat koera endale, võib helistada telefonil 514 14 90.

Varjupaik palub abi Guzzy ravikulude hüvitamiseks: Varjupaikade MTÜ A/a 10220068203017 SEB pank Selgitus: Võru varjupaiga Guzzy.
Tagasi