Parson Russelli terjer on Jack Russelli Terjeriga sama algupära, kuid ta on registreeritu eraldi tőuna. Varem tunti seda tőugu Parson Jack Russell terjerina.
18. sajandil aretatud tõu looja on pastor John Russell, kes sündis 1795. aastal Devonis. Ta oli innukas jahimees ja ta soovis koera, kes suudaks hobuste ja rebasekoertega sammu pidada ning oleks piisavalt väike, et ta mahuks rebaste välja peletamiseks nende urgudesse. Oxfordis õppides soetas John piimamehelt enda vajadustele vastava suurepärase koera. Arvatakse, et see oligi esimene jack russelli terjer. Vaimulikuna tegutsemise ajal pühendus John Russell nii kirikule kui ka rebaste jahtimiseks sobivate terjerite aretamisele.
Parson Russelli terjer on väga elav ja aktiivne, armastab liikumist, on energiline. Ta on väga kergesti koolitatav, ustav ja truu. Sobib harrastuskoeraks, talle meeldib oma peremehele meele järele olla. Eelkőige on ta sobiv aktiivsele inimsele, sest vajab palju liikumist. Ta on mänguhimuline, heatujuline, seltsiv ja sőbralik. Parson on sõbralik, pühendunud ja südamlik koer. Ta saab hästi läbi lastega ja sobib suurepäraselt aktiivsele perele. Kasside ja teiste lemmikloomadega peab parsonit juba varakult sotsialiseerima hakkama. Koer võib aias palju pahandust teha, kuna terjerile iseloomulikult armastab parson väga kaevamist.
Parson on intelligentne väike koer, kuid võib teiste terjerite moodi küllaltki kangekaelne olla. Koera treenimine on suhteliselt lihtne, kuid omanik peab koolitamisel kindel ja järjepidev olema. Lõhna üles võtmisel ei pruugi koer enam midagi kuulda, seega peab tagasituleku käskluse õpetamisele eriti tähelepanu pöörama. Teiste koerte, eriti terjerite suhtes võib parson domineerivaks muutuda, seega on varajases eas sotsialiseerimine vägagi oluline.
Parson on väike, aktiivne ja elav, enamjaolt valge värvusega terjer. Koeral on pikad jalad ja keha on sellise ehitusega, mis võimaldab tal kitsastesse kohtadesse ronida.
Parson jack russelli terjeril on üsna lame ja lai kolp. Silmad on sügaval asetsevad, mandlikujulised ja tumedavärvilised. Kõrvad on väikesed, v-kujulised. Need peavad rippuma tihedalt pea ligi, paindekoht peab jääma koljust madalamale. Kõrvade otsad jäävad silmanurga joonele. Lõuad on tugevad ja jõulised, kääritaolise hambumusega. Kael on küllaltki pikk ja lihaseline.
Keha pikkus peab ületama turja kõrguse. Esijalad on sirged ja tugevad; tagajalad on tugevad, lihaselised ja heade nurkadega. Käpad on kompaktsed. Saba on kõrge asetusega ja püstine. Kupeeritud saba peab olema tugev ja sirge. Kupeerimata saba peab olema võimalikult sirge, sabatüvelt jäme ja otsast kitsenev. Karvkate on kõva, liibuv ja paks ning seda nii karmi- kui ka siledakarvalistel koertel. Karvkatte värvuseks võib-olla ühevärviline valge või valge koos pruunikate, sidrunikollaste või mustad laikudega, mis asetsevad peamiselt peal ja sabatüvel.
Parson Russelli terjeri turjakőrgus on 26-35 cm, karvastik on lühike ja karm vői sile, värvuselt valge, ka kollaste, mustade ja punakaspruunide märkidega. Parson jack russelli terjeri karvkate võib-olla karm või sile; mõlemal on paks aluskarv. Karmikarvalise parsoni karvkatet peab paar korda aastas käsitsi kitkuma. Siledakarvalist parsonit on lihtsam harjata. Eemaldage surnud ja lahtised karvad harjamiskindaga. Mõlema karvkattega koeri peab vähemalt kord nädalas harjama.
Tagasi
