Juhtkoer
Pime mees Aare Karu sügab kodudiivanil istudes labrador Pepit. "Vaikselt kosume: mina šokist, tema operatsioonist," rõõmustab peremees, et tema truu abiline sai lahti üle kahe kilo kaalunud kasvajast. "Ta on mu suurim abiline! Pepita istuksin ma nelja seina vahel!"

"See kaalus 2,3 kilo," räägib Aare Karu  hirmsast kasvajast, mis Pepit tükk aega vaevas. Juunis eemaldasid tohtrid selle lõpuks koera kõhu küljest. "Halb on, et kasvaja oli pahaloomuline. See võib uuesti kasvama hakata."

Õige pea peab Aare koos Pepiga taas loomakliinikusse minema – järelkontrolli. Igaks juhuks. "Paistab, et tal on kõik korras," on Aarel siiski hea meel. "Aga muidugi ta väsib nüüd rutem. Ta ei ole vist veel päris kosunud."

"Pepi, tööajal ei nuusita!"

Aare elab Tallinnas Kalamajas Salme kultuurikeskuse lähedal puitmaja teisel korrusel. Hallipäine pime mees, helesinine triiksärk seljas, mobiiltelefon särgitaskus, istub kitsukeses elutoas diivanil. Läidab sigareti ja räägib endast ning oma liivakarva tublist abilisest.

Labrador Pepi on sõbralik. Ega teisiti saa – ta ju juhtkoer ja peab inimeste seas liikuma. Sõbralik on ta ka teiste koertega.

Pepi on vana – juba 13. Neist 11 aastat on ta olnud Aare juhtkoer. "Ehk paar aastat veame veel välja," loodab mees. "Ta on minu kõige suurem abiline. Tänu temale saan ma poodi, saan oma asju ajada. Ma saan liikuda!"

Artikli täisversiooni loe SLÕhtulehest
Vaata ka Kanal2 videot sellest, kuidas Reporter käis Aare ja Pepiga kaasas nende esimesel turulkäigul pärast lõikust.

Tagasi

Kommenteerida saavad ainult registreerinud kasutajad.