Pidevalt haukuv koer on nuhtlus

Ei ole midagi hullemat kui keset ööd ärgata naabri haukuva koera pärast, kes enne koitu vait ei jää. Pahatihti on omanikud koera haukumisega nii ära harjunud, et ei pööra sellele enam mingit tähelepanu, olgu tegemist siis hoiatava, igatseva või lihtsalt ajaviitehaukumisega.

Miks siis osa koeri nii palju haugub? Siin on põhjuseid väga mitmeid – lähenev oht, igavus, igatsus oma karja st perekonna järgi, ebakindlus ja hirm üksijäämise ees, stress, kasvatusvead, suhtlemisraskused jne.

Oma osa mängib ka koera päritolu – jahi- ning karjakoerad hauguvad loomu poolest rohkem kui näiteks seltsikoerad. On ka tõuge, kes hauguvad haruharva või ei haugu üldse, «korvates» seda muude häälitsustega.

Kasvata kutsikat õigesti

Selleks, et koer tunneks ennast kodus kindlalt ega hauguks üksi olles, tuleb teda juba kutsikast peale õigesti kasvatada. Osa koeri haugub ja lärmab üksi olles just seepärast, et neil on hirm üksijäämise ees.

Esimesed päevad uues kodus on tähtsaim hetk koera kasvatamisel. Kui olete siis kutsikaga mõistev, sõbralik, kannatlik, hooliv ja toetav, kasvab temast usaldav pereliige. Samuti ei tohi unustada, et koer on eelkõige ikkagi karjaloom. Ei ole vahet, kas ta on suur või väike, tõukoer või segavereline, koer tahab ning peab saama olla koos perega.

Olukord, kus kutsikas öösel üksi nutab, on üsna tavaline. Samuti on tavaline omaniku seisukoht, et koeraga pidevalt koos olles hellitatakse koer ära. Tegelikult aga tuleks vaadata kõike läbi kutsika silmade: alles ta oli mõnusasti turvaliselt koos oma õdede-vendadega, mängis ja kõik tundus nii lihtne, siis tulid aga võõrad inimesed, viisid ta võõrasse kohta, kus kõik on hirmuäratavalt teistmoodi ning lõpuks jätavad ta pimedasse üksi. Kui siis kutsikat karistada, ei teki temas kindlustunnet, vaid temast kasvab ebakindel koer, kes ka täiskasvanuna lõugab üksi olles, kuni keegi koju tuleb.

Samuti ei tohiks kutsikat kohe alguses pikaks ajaks üksi jätta, vaid teda tuleks 10-15 minuti kaupa harjutada. Ajapikku võib üksiolemise aega pikendada, kuni lõpuks pole paar tundi üksiolemist kutsika jaoks enam mingi probleem.

Niipea, kui kutsikas on piisavalt vana õue minemiseks, tuleks tal lasta mängida teiste koertega. Ainult nii õpib koer teisi mitte kartma, neist lugu pidama ning temast kasvab mõistlik koer.

Korraldatakse ka spetsiaalseid nn kutsikakoole, kus kutsikaomanikud kokku saavad, omavahel muljeid jagavad ja koeradki saavad suhelda ning mängida.

Koer, kes ei ole saanud kutsikana ja ka täiskasvanuna piisavalt teiste koerte ja inimestega suhelda, on väljaspool oma territooriumi arglik ja ettearvamatu.

Mõista koera stressi

Iga koer reageerib igavusele ja stressile erinevalt: on neid, kes jäävad väga loiuks ja kurvaks, kuid enamik muutub väga närviliseks, lärmakaks ja destruktiivseks. Koer vajab tegevust – nii füüsilist kui vaimset.

Stressis koer on ettearvamatu – ta lärmab iga krõbina peale, ajab taga rattureid ja autosid, võib olla agressiivne isegi teiste inimeste ja loomade suhtes.

Üsna tavaline on, et selline koer lõpetab aias ketis või varjupaigas, kuid see pole lahendus, vaid teeb olukorra veelgi hullemaks. Tüüpiline näide ongi ketikoer, kes ei saa oma energiat välja elada teisiti, kui ainult haukudes.

Kui muidu mõistlik ja sõbralik koer muutub ühtäkki närviliseks, helide suhtes tundlikuks, hakkab asju närima või käitub isegi agressiivselt, tuleks olla eriti tähelepanelik – need on selged märgid stressist. Süüdistada ei tasu koera, hoopis omanik peab enda käitumist väga põhjalikult analüüsima: mida ta teeb koju tulles ja välja minnes, jalutuskäigul, kui tihti ning milliseid mänge ta koeraga mängib, mis omaniku käitumises võiks olla stressi vallandavaks teguriks.

Stressis koer vajab mõistvat suhtumist. Selle asemel, et teda karistada iga kord, kui ta midagi ebasoovitavat teeb, tuleks välja pakkuda hoopis mingi alternatiiv – mäng, jalutuskäik, trenn.

Koerale tuleb anda parajalt väsitav koormus nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Sellest ei piisa, et temaga iga päev üks ja sama kahetunnine jalutuskäik teha. Pärast seda on ta küll füüsiliselt väsinud, kuid tema vaim on endiselt ergas.

Vahelduse mõttes võiks koeraga mõnikord uutesse kohtadesse jalutama minna, uued kogemused on alati vaimselt väsitavad. Samuti võiks koera mõnele väljasõidule kaasa võtta, see on tema jaoks huvitav kogemus ning ta ei tunne ennast hüljatuna.

Mängudest tasuks vältida pulga loopimist, see mõjub koera stressile kui vesi veskile. Pigem võiks teha koerale nuputamismänge – peitus omanikuga, kummuli kausi või karbi alt maiuse otsimine jne.

Võimalikud märgid stressist:

• Närvilisus, haukumine

• Püsimatus ja tähelepanu hajumine

• Tundlikkus helide suhtes (liiklusmüra jne)

• Agressiivsus

• Destruktiivsus (lõhkumine, kaevamine)

• Allumatus

• Kontaktivõimetus

Mida stressis koeraga teha ei tohi:

• Karistada

• Lukustada teise ruumi

• Ketti panna

• Tema peale karjuda

• Teda endast eemale tõrjuda

• Kasutada ogadega kaelarihma, et panna teda alluma (on tõestatud, et see tekitab agressiivsust isegi normaalsetes koertes)

Mida teha stressis või palju haukuva koeraga:

• Anna talle mõista, et teda armastatakse (paita, süga, räägi temaga)

• Juhi tema tähelepanu ärritavalt tegurilt mujale (mängi temaga)

• Anna talle nuputamisülesandeid (kuidas kummuli karbi alt vorstitükk kätte saada)

• Mängi temaga metsas peitust

• Mine koeraga agility trenni (see on ala, kus koerad peavad takistusrada ületama)

• Tee temaga kodus trenni või õpeta trikke – see väsitab nii füüsiliselt kui ka vaimselt

• Lase teda teiste koertega mängima

• Kaasa koer perekonna igapäevaellu ja võta ta kaasa väljasõitudele