Samojeedi koera peetakse maailma üheks ürgsemaks koeratõuks. Tõug pärineb Siberi samojeedi (neenetsi) hõimu heledakarvalistest kelgu- ja jahikoertest. Samojeedidele olid nende koerad väga olulised, neist ei loobutud kergesti. Koerad elasid pererahvaga külg-külje kõrval, magasid koos inimestega püstkojas, soojendasid neid talvel ja räägitakse, et imetasid isegi lapsi.
Samojeedi koerte aretuse alguseks võib lugeda aastat 1889, kui inglise loodusuurija Ernest Kilburn Scott tõi uurimisreisilt Siberisse kaasa ühe isase ja ühe emase koera. Kümme aastat hiljem toodi samojeedide juurest Inglismaale veel kaheksa ja 1920ndatel aastatel viis koera. Pärast seda pole samojeedi koerte tõuaretuses siberi koeri enam kasutatud. Praeguseks on enamus samojeedi koertest nende algsel kodumaal hävitatud.
Tõustandard
Samojeedi koerad kuuluvad FCI tõugude jaotuse järgi 5. rühma 1. alarühma koos alaska malamuutide ja siberi huskydega.
Samojeedi koerte tõustandard kinnitati Inglismaal 1909. aastal. Selle järgi on samojeedi koertel lubatud üksnes valge värvus, millel võib olla kerge kollakas, nn. keeksivarjund.
Samojeedi koeri ilmestab nende naeratus – ülespoole kaardunud mokkadest tulenev naerune ilme. Naeratus koos kontrastsete tumedate silmade, suhteliselt terava koonu ja kikkis kõrvadega annab samojeedile reipa ja heatahtliku ilme.
Samojeedi koer on keskmist kasvu. Isased koerad võivad olla 54-60 cm turgakõrgusega, emased 50-56 cm.
Iseloom
Kelgukoerana on samojeedi koer harjunud elama suures karjas. Ta on sõbraliku ja enamasti rahuliku iseloomuga. Saab hästi läbi nii inimeste kui teiste koertega, mistõttu sobib ka esimeseks koeraks.
Oma sõbraliku ja usaldava iseloomu tõttu ei sobi valvekoeraks ega inimesele, kes soovib ühe-inimese-koera. Võõraste peale haukumist ei maksa temalt oodata.
Kuigi samojeedi koer oma paksu kasuka tõttu sobib hästi õuekoeraks (paljud kasvatajad ei müügi oma kutsikaid korteris pidamiseks), on ta väga seltskondlik ja tal tuleks lasta piisavalt palju viibida toas koos pererahvaga.
Koolitamine
Samojeedi koer ei ole teenistuskoer. Ta ei loe oma peremehe soove silmist, nagu näiteks saksa lambakoer või mõni muu tuntud teenistuskoeratõug. See ei tähenda, et samojeedi koer oleks rumalam kui mõni kiiremini õppust võttev koer. Lihtsalt selle tõu aretamisel pole kuulekus olnud esmatähtis. Samojeedi koera koolitamine peaks toimuma pehmeid meetodeid kasutades ja koostöös koeraga.
Kui aga esmased käsklused, nagu „Siia!“, „Lama!“ ja „Koht!“ on selged, saab seda leebet ja rahulikku koera kergesti kõikjale koertele lubatud kohtadesse kaasa võtta.
Karjas elama harjunud koerana võtab samojeedi koer pererahvast kui oma karja ja üritab saavutada seal võimalikult kõrget positsiooni. Koerale tuleb kutsika kojutoomisest alates teha järjekindlalt selgeks tema koht karjas – mis loomulikult on madalaim koht, ka pererahva lastest allpool.
Tervis
Sageli arvatakse, et tõukoerad on haigemad, kui krantsid. Tõenäoliselt on selle väärarvamuse põhjuseks lihtsalt see, et tõukoerte omanikud on reeglina teadlikumad koerapidajad, kes hoolivad oma lemmiku tervisest rohkem ja külastavad sagedamini loomaarsti.
Samojeedi koerad on suhteliselt terve tõug. Veidi rohkem tuleks nende puhul jälgida silmi, kuna mitmetes levinud liinides on esinenud pärilikke silmahaigusi. Nagu kõigi tõugude puhul, tuleb ka samojeedi koertel enne aretuses kasutamist teha düsplaasiauuring.
Liikumisvajadus
Samojeedi koer on unikaalne tõug, kelles on ühendatud kaunis välimus jõulisuse ja vastupidavusega. Üht omadust ei saa aga teiseta. Dekoratiivse sohvakaunistuse ihalejad peavad arvestama, et tegemist on töökoeraga, kes aretatud rasket koormat vedades pikki vahemaid läbima. Paarisajameetrisest pissiringist jääb sellele tõule kindlasti väheseks.
Teiselt poolt peavad endale metsaretkede ja suusamatkade kaaslast soovijad arvestama, et pärast rabas sumpamist tuleb neljajalgse matkaselli kasukas oksaraagudest ja mudast puhtaks teha ja läbi kammida.
Samojeedi koer Eesti kliimas
Kõigile, kes suvel samojeedi koera omanikule etteheitvalt-haletsevalt ütlevad „küll tal vaesekesel on praegu raske selle kasukaga“ võib soovitada internetist järele vaadata, kui palju samojeedi koeri kasvatavaid kenneleid asub meist palju soojema kliimaga aladel. Võrreldes Itaalia või Kaliforniaga on Eesti samojeedide algupärasele kodupaigale Siberis siiski palju lähemal. Vähemalt ei tõmba samojeedi koer tänu oma valgele kasukale niimoodi päikest ligi, nagu näiteks mõned tumedakarvalised tõud.
Rohkem kui kuuma või külma, tuleks samojeedi koera puhul karta märjakssaamist. Vihmaste ilmadega tuleks koerale võimaldada varju alla pääsemine. Kui koer on siiski märjaks saanud, tuleks ta ööseks võtta tuppa kuivama. Kui kasukas jääb pikaks ajaks niiskeks, võib koer jääda haigeks või saada nahapõletiku nn. hot-spot´i.
Samojeedid Eestis
Esimene pesakond väikseid valgeid karvapalle sündis Pärnus 2003. aasta novembris kennelis Pilgrimage. Pärast seda on samojeedide hulk Eestis kiiresti kasvanud. Sündinud on paarkümmend pesakonda, palju kutsikaid on sisse toodud ka teistest riikidest. 2007. aasta lõpu seisuga oli Eesti Kennelliidus arvel sadakond samojeedi koera.
Karvahooldus
Samojeedi koera karvahooldus pole nii raske, kui võiks arvata. Tänaval juhuslikult vastutulijate tavaline küsimus samojeediomanikule on „Kas te pesete teda iga päev?“ Vastus on õnneks eitav.
Samojeedi koertel, nagu veel paljudel teistel tõugudel, on isepuhastuv karv. Mis tähendab lihtsalt seda, et kui koer on saanud poriseks, siis kuivades kukub pori maha ja karv on (peaaegu) sama puhas kui enne. Kuivanud kasuka kergest läbiharjamisest on puhastumisprotsessis suur abi.
Koera pesemissagedus on paljuski pererahva maitse küsimus. Mõnede arvates ei ole soovitatav koera pesta sagedamini, kui korra kuus. Kuival ajal, suvel ja talvel, ei pese mõned samojeediomanikud oma koeri 2-3 kuud. Teised pesevad oma koeri iga paari nädala tagant.
Ka kammimise osas peaks iga omanik ise selgusele jõudma, kui sageli peab koera kammima, et karv pusasse ei läheks. Koerte karva tihedus, pikkus ja struktuur on erinevad, mõni karvatüüp kannatab kauem kammimata olla. Et mingit keskmist välja tuua, siis karvavahetuse vahelisel ajal peaks piisama kolmest kammimiskorrast kuus (korra iga 10 päeva tagant). Siis kulub koera korralikuks läbikammimiseks veidi üle poole tunni. Karvaajamise perioodil kaks korda aastas tuleks kammida tihedamini.
Eriti ohtlik on esimese karvavahetuse aeg, kui kutsikakarv vahetub päriskarva vastu. Silma tasub peal hoida kõrvatagustel pehmematel karvadel – need kipuvad rohkem pusasse minema, kui muud karvad.
Loe ka artiklit: Samojeedi koer - ilus kaaslane külma põlgavale rännumehele
Tõustandard
PÄRITOLU: Venemaa
KASUTUS: Kelgu- ja seltsikoer .
FCI KLASSIFIKATSIOON:
Rühm 5
Spitsilaadsed ja algupärased tõud
Alarühm 5.1
Põhjamaised kelgukoerad
Töökatseteta.
LÜHIKENE AJALOOLINE ÜLEVAADE :
Tõunimetus "samojeedi koer" on tuletatud Põhja- Venemaalt ja Siberist pärinenud samojeedi rahva
hõimunimest. Nimetatud piirkonna lõunapoolsemaid regioone asustanud hõimud kasutasid valgeid ja mustavõi
pruunilaigulisi koeri põhjapõdrakarjade karjatamiseks; põhjapoolsetel aladel olid koerad puhasvalget värvi ja pehmema iseloomuga ning neid kasutati jahiks ja rakendiveoks.
Samojeedide koerad elasid vahetus koosluses oma pererahvaga; nad isegi magasid nende kodades ning soojendasid neid. Briti zooloog Ernest Kilbourne Scott veetis 1889. aastal tervelt 3 kuud
samojeedihõimudega koos elades. Inglismaale tagasipöördumisel tõi ta endaga kaasa ühe pruuni isase
koerakutsika, kelle nimeks sai "Sabarka". Hiljem tõi ta Uuralite läänealadelt veel kreemja-värvilise emaskoera "Whitey Pechora" ning Siberist lumivalge isase koera "Musti". Neist vähestest koertest koos teiste uurimisekspeditsioonide poolt kaasa toodud koertega algaski samojeedi koera ajalugu lääne-maailmas. Selle tõu esimene standard loodi 1909. aastal Inglismaal.
ÜLDMULJE :
Keskmise suurusega, elegantne, valget värvi arktiline spitsitõug, kelle olemuses kajastuvad veetlevusega
ühendatud jõud, vastupidavus, paindlikkus, väärikus ja enesekindlus. Tõule iseloomulik ilme, niinimetatud
samojeedi “naeratus”, tekib õige silmakuju ja –asendi ning ülespoole suunduva suunurga pehme kaare kaunist
kombinatsioonist. Sootüüp peab olema selgelt väljendunud.
OLULISED PROPORTSIOONID :
Kerepikkus ületab turjakõrgust ligikaudu 5% võrra, kusjuures rinnakorvi sügavus on veidi väiksem poolest
turjakõrgusest. Koonuosa pikkus vastab ligilähedaselt peapiirkonna pikkusele.
KÄITUMINE / ISELOOM :
Sõbralik, avatud, reibas ja elav, väga mõõdukalt arenenud jahikirega. Mitte mingil juhul aga arg ega agressiivne. Väga seltsiv; valvekoeraks sobimatu.
PEA :
Tugev ja kiilukujuline.
PEAPIIRKOND :
Kolju : Nii eest kui küljelt vaadates vaid veidi kumerdunud.
Kõige laiem koht asub kõrvade vahel. Silmade vahel on
vaevumärgatav laubavagu.
Üleminek laubalt koonule : Selgelt väljendunud, kuid siiski
mitte liigselt rõhutatud.
NÄOPIIRKOND :
Ninapeegel : Hästi arenenud, eelistatult musta värvi. Teatud aastaajal võib ninapigment valastuda kuni
niinimetatud “talveninani”; kuid ka sel juhul peavad ninapeegli servad tumedaks jääma.
Koon : Tugev ja sügav, ligikaudu ühe pikkune peapiirkonnaga, nina suunas ühtlaselt ahenev. Mingil juhul
aga mitte terav või kerge ega ka raske või kantis kujuga. Ninaselg on sirge.
Mokad : Tihedalt liibuvad, mustad ja üsna paksud.
Suunurk suundub kerge kaarega ülespoole ja tekitab niimoodi tüüpilise “samojeedi-naeratuse”.
Lõuad / Hambad : Korrapärane, hambavalemi kohaselt täiskomplektne hammastik, kääritaoline hambumus,
tugevad lõuad ja hambad.
Silmad : Tumepruunid, sügavalt silmakoopas asetsevad; teineteisest üsna kaugel, veidi viltuse asetusega;
mandlikujulised. Ilme on “naeratav”, sõbralik, tähelepanelik ja intelligentne.
Kõrvad : Püstised, suhteliselt väikesed, paksud, kolmnurga kujulised ja tipust veidi ümardunud. Need
peavad olema liikuvad, kõrgele kinnitunud ning - kolju laiuse tõttu - teineteisest üsna kaugel asetsevad.
KAEL :
Tugev ja keskmise pikkusega; uhke hoiakuga.
KERE :
Kõrgusest veidi pikem; sügav ja kompaktne, seejuures siiski nõtke.
Turi : Selgelt rõhutatud.
Selg : Keskmise pikkusega, lihaseline ja sirge; emastel veidi pikem kui isastel.
Nimme (lanne) : Lühike, väga tugev ja selgepiiriline.
Laudjas : Täidlane, tugev, lihaseline, veidi laskuv.
Rindkere : Lai, sügav ja pikk, ulatub peaaegu kuni küünarnukkideni, roided on hästi kaardunud.
Alajoon ja kõht : Mõõdukalt üles tõmmatud.
SABA :
Üsna kõrge asetusega. Nii liikumisel kui ka tähelepanelikkuse korral kaardub saba tüvest alates
tihedalt selja kohale või küljele, rahulikus olekus võib aga alla laskuda ja ulatub sel juhul kuni kannaliigeseni.
JÄSEMED :
ESIJÄSEMED :
Üldilme : Hea seisuga; lihaselised ja tugevate luudega.
Õlad : Pikad, tihedalt liibuvad ja kaldus asetusega.
Õlavarred : Kaldus asetusega, tihedalt kerele liibuvad.
Ligikaudu sama pikkusega, kui labaluud.
Küünarnukid : Tihedalt kerele liibuvad.
Randmeliigesed : Tugevad, kuid samas ka painduvad.
Kämblad : Veidi kaldus asetusega.
Esikäpad : Ovaalsed, nõtked, otse ettepoole suunatud; pikad, kumerad, mitte liiga tihedalt kokkusurutud varbad. Elastsed käpapadjandid.
TAGAJÄSEMED :
Üldilme : Tagantvaates sirged ja paralleelse seisuga, väga tugeva lihastikuga.
Reied : Keskmise pikkusega, üsna laiad ja lihaselised.
Põlved : Hästi nurgitunud.
Kannaliigesed : Üsna madalal asetsevad ja hästi nurgitunud.
Pöiad : Tugevad, lühikesed, püstised ja paralleelse seisuga.
Tagakäpad: Sarnased esikäppadega. Lisavarbad peavad olema eemaldatud.
LIIKUMINE :
Jõulise, vaba ja väsimatuna mõjuv, pika ja mahuka sammuga. Esisamm on hea ulatusega ja tagasamm
jõulise tõukega.
KARVKATE :
KARV : Rikkalik, paks, painduv ja tihe, polaarkliimas ideaalset kaitset pakkuv. Samojeedi koeral on
kahekihiline kasukas lühikese, pehme alusvilla ja pikema, kargema, sirge kattekarvaga. Kaelal ja õlgadel peavad karvad moodustama pead raamistava kaeluse, mis isastel koertel on eriti ilmekalt väljendunud. Peas ja jalgade esikülgedel on karv lühike ning sile, kõrvade väliskülgedel on karv lühike, sirge ja turris. Kõrvade siseküljed peavad samuti olema hästi karvaga kaetud. Reite tagaosas moodustuvad niinimetatud “püksid”. Varvaste vahel peavad kasvama kaitsvad karvad. Saba peab olema kaetud rikkaliku karvaga. Emastel on karv sageli lühem ja pehmema tekstuuriga kui isastel. Igal juhul peab õige karva puhul olema sellel omapärane, iseloomuliku säraga läige.
VÄRVUS : Puhasvalge, kreem või valge koos biskviidiga, kusjuures põhivärv peab olema valge ja sellel võib leiduda vaid väheseid biskviidivärvi märgiseid. Mingil juhul ei tohi karv näida kahvatu-pruunina.
SUURUS :
Turjakõrgus:
Ideaalne turjakõrgus: 57 cm isastel, 53 cm emastel, kusjuures on lubatud 3 cm võrra üles- või allapoole
kõikumised.
Tagasi
