Toidulisandid ja lisandid koeratoitudes

Küsimus, kuidas toituda ise ja toita ka oma lemmikuid tervislikult, vaevab inimesi aina rohkem. Üha rohkem ja rohkem on hakatud rääkima ka toidulisandite kasulikkusest või lausa vajalikkusest lemmikloomade igapäevases toidus.

Mis aga peitub keeruliste keemiliste nimede taga?

Antioksüdantidest oleme kuulnud peamiselt seoses sellega, et neid lisatakse lemmikloomatoitudele, et kuivtoit kauem säiliks. Neid antioksüdante nimetatakse rasva antioksüdantideks ning nende ülesanne on rasva rääsumise vältimine.

Sellesse gruppi kuuluvad BHA, BHT, etoksükviin ning E-vitamiini derivaatidest gamma- ja delta-tokoferool. Need antioksüdandid ei ole bioloogiliselt aktiivsed, s.t nad ei aita võidelda vabade radikaalide tekitatud rakukahjustuste vastu.

Bioloogiliselt aktiivsed antioksüdandid jagunevad kolme põhigruppi: ensüümid, mitteensümaatilised ning toiduga saadavad. Nende antioksüdantide ülesandeks on võidelda vabade radikaalide poolt põhjustatud oksüdatiivsete rakukahjustuste vastu.

Vabad radikaalid on äärmiselt reaktiivsed molekulid, mis on ebastabiilsed, kuna nende välimisel orbiidil on üksik, paariliseta elektron. Need paariliseta elektronid üritavad taastada stabiilsust ning leida endale paariline, rünnates ja muutes teisi molekule. Seda tehes kahjustavad nad valke, nukleiinhappeid (näiteks DNAd) ja rasvu.

Vabade radikaalide kahjustava toime tagajärjel vananevad ja hukkuvad rakud kiiremini ning seetõttu vananeb kiiremini kogu organism. Eriti tundlikud on vabade radikaalide kahjustavale toimele aju- ja närvirakud. Vabade radikaalide teket mõjutavad väliskeskkonnatingimused (saaste, ultraviolettkiirgus), kuid 90% neist tekivad organismis kõrvalproduktidena igapäevase energiatootmise käigus mitokondrites (raku organell, mis toodab rakule vajalikkku energiat).

Samuti toodetakse neid kehas koormuse tulemusel ning rohkelt haiguste, eriti põletike korral. Õnneks on organismil endal olemas terve rida antioksüdante ja tavaliselt saavadki need hakkama pidevalt tekkivate vabade radikaalide neutraliseerimisega.

Kui aga tasakaal vabade radikaalide ja antioksüdantide vahel kaldub vabade radikaalide kasuks, siis sellist seisundit nimetatakse oksüdatiivseks stressiks. See esineb haiguste, põletike ja liigse koormuse korral, kui vabu radikaale tekib rohkem, kui antioksüdandid neid kahjutustada suudavad, ning organismi vananedes, kui keha ise enam nii palju antioksüdante ei tooda.

Siin tulevad appi toiduga saadavad antioksüdandid. Kõige tähtsam neist on E-vitamiin (alfa-tokoferoolina), mida assisteerivad C-vitamiin, karotenoidid (kaasa arvatud beeta-karoteen), flvavanoidid, fenoolhapped ja seleen. Karotenoide ja flavanoide ning fenoolhapet saame puu- ja juurviljadest: porgandist, tomatist, spinatist, tsitruselistest, viinamarjadest.

(Kaks juhtivat lemmikloomatoitude firmat on bioloogiliselt aktiivseid antioksüdante lisanud kõikidesse ravitoitudesse ning üks ka tavatoitudesse.)

Järjest rohkem võib kuulda ja lugeda mitmesuguste rasvhapete (omega-3 ja omega-6) kasulikkusest ühe või teise seisundi puhul. Tavaliselt saadakse igapäevase toiduga piisavalt omega-6 rasvhappeid (leidub sojaõlis, päevalilleõlis, teraviljas, viinamarjades). Kuid väga sageli jääb vajaka omega-3 rasvhappeid. Omega-3 rasvhappeid leidub rasvastes kalades, näiteks lõhekalas.

Tavalistes lemmikloomatoitudes võib rasvhapete, eriti omega-3 rasvhapete sisaldus olla ebapiisav, eriti kui on tegu erivajadustega loomadega. Omega-3 rasvhapped on vajalikud naha ja karvkatte, aju, immuunsüsteemi arenguks ja funktsioneerimiseks, nad aitavad vähendada südamehaiguste riski ning on tugeva stressi- ning põletikuvastase toimega, eriti nahas ja liigestes. Omega-3 rasvhapete paremaks omastamiseks peavad nad olema ratsioonis kombineerituna omega-6 rasvhapetega

Peatuksin pikemalt kahel Omega-3 rasvhappel: DHA ja EPA.

DHA

Nagu beebidki, nii õpivad kutsikad ja kassipojad neid ümbritsevat maalima tundma nägemise abil, saades sel viisil infot ja õppides iga päevaga enam. Võtmeks on selles protsessis omega-3 rasvhape DHA (dokoosaheksaeenhape), mida leidub naturaalsel kujul emapiimas ning mis on oluline aju ning nägemisfunktsioonide arenguks. Uuringud DHA rollist inimlaste arengus viitavad selle tähtsusele. DHA on primaarne ajukoe koostiselement ning seda leidub ka suures kontsentratsioonis inimeste ja loomade silmade võrkkestas, mis töötavad ja arenevad paremini, kui toidus on piisavalt DHAd. DHA ja laste, kutsikate ning kassipoegade arengu vahele saab tõmmata otseseid paralleele.

Loomadel, kelle toit sisaldas vähe DHAd, on väiksem aju ning halvem visuaalne koordinatsioon. Kutsikate ja kassipoegade vaimne ja nägemise areng jätkub ka pärast sündi ning seega sõltuvad nad toiduga saadavast DHAst, et need protsessid edukalt lõpuni viia.

EPA

Omega-3 rasvhape EPA (eikoosapentaeenhape) peamine toime on põletikureaktsioonide vähendamine organismis (nahapõletikud, liigesepõletikud). On kindlaks tehtud, et EPA on ainuke bioloogiliselt aktiivne rasvhape liigesekõhres, mis hoiab ära selle lagunemist ning vähendab sellega põletikureaktsiooni teket. EPA lisamine toidule või selle suurem sisaldus valmistoidus aitab osteoartriidiga koertel juba 3 nädala pärast kergemini liikuda ning nendele määratud valuvaigistavate preparaatide annust saab vähendada kuni neljandiku võrra või need üldse ära jätta.

L-karnitiin

L-karnitiin on vitamiinilaadne aine, mis aitab efektiivsemalt põletada rasva. L-karnitiin aitab kaasa sellele, et organism kasutaks oma vajaliku energia tarbeks rohkem depoorasvasid. L-karnitiin hoiab ära kaalu langetamise ajal rasva kogunemise maksarakkudesse ning tagab selle, et kaal langeks rasva, mitte lihasmassi arvelt. Veel on L-karnitiin kasulik lisand eakate loomade toitudes, kuna aitab ära hoida kaalu tõusu, ning suurt tõugu kutsikatele kasvu ajal, tagades kaalu kasvu lihasmassi, mitte rasva arvelt.

Glükoosamiin ja kondroitiinsulfaat

Nii glükoosamiin kui kondroitiin on mõlemad kõhre ehitusplokkideks ja tagavad liigesekõhre elastsuse. Glükoosamiini molekul on nagu pudelihari, mille igal harjasel on omakorda harjased. Sellise ehituse tõttu seob ta hästi vett ja tänu sellele on kõhr elastsem ning toimib parema amortisaatorina põrutuste suhtes. Kõige parema toime annab glükoosamiin koos kondroitiiniga.

Piimhappebakterid aitavad kaasa normaalse soolemikrofloora säilimisele ja taastumisele. Piimhappebaktereid peaks loomadele lisaks andma kõigi antibiootikumikuuride ajal, sest antibiootikumid ei tapa ainult “pahasid baktereid”, vaid võivad kahjustada ka soole kasulike bakterite tööd. Loomale võib anda lisaks ka maitsestamata jogurtit või keefirit, mis sisaldavad piimhappebaktereid või spetsiaalseid toidulisandeid (kui loomal on ülitundlikkus piimavalgu suhtes, siis on jogurtid ja keefir vastunäidustatud).

Aeg-ajalt väga populariseeritavate küüslaugupreparaatidega tuleks olla ettevaatlik. Väheses koguses tugevdab küüslauk organismi immuunsust ning teeb sooleparasiitide elu ebamugavaks, kuid koertel ja kassidel võib sibula ja küüslaugu liigsel manustamisel tekkida punaste vereliblede lagunemine ja selle tagajärjel aneemia.

Merikapsa ja teiste joodi sisaldavate preparaatide söötmine näiteks heledaks muutunud ninapeegli korral on küsitava väärtusega. On kindlaks tehtud, et joodi sisaldavad meretaimed parandavad karvapigmenti ja nende söömisel paranevad tõepoolest tumedate nn maskiga koerte värvid ning piir maski ja põhivärvuse vahel, kuid ninapeegli heledaks muutumise vastu see iga kord ei aita. Ettevaatlik peab olema selliste preparaatide manustamisel heledatele koertele, sest see võib karvale juurde anda ebasobiva punaka tooni.

See, milliste ainete järele võib loomal kõige tõenäolisemalt vajadus tulla, oleneb sellest, mida ta põhitoiduna sööb. Peamiste vitamiinide ja mineraalide puudus on välistatud, kui loom saab tema eale ja seisundile vastavat professionaalset lemmikloomatoitu. Ka poetoitudes on vitamiinid ja mineraalid kenasti sees.

Lemmikloomade kuivtoidud ja enamik konservtoitudest on täistoidud. See tähendab, et kui loomale antakse päevas tema kaalule vastav norm (normid on pakendil toodud), siis saab ta lisaks vajalikule energiakogusele kätte ka kõik tasakaalus toitained. Kui neid aga lihtsalt lisatakse kodupudrule peoga, ei kata nad looma vajadusi tasakaalustatult. Sel juhul võib loom vajada juurde kompleksseid vitamiini-mineraalipreparaate.

Tervel loomal võib olla lisavajadus asendamatute rasvhapete vastu karvavahetusperioodidel. Siis tuleb vana karv kiiremini lahti ja vahetusperiood on lühem.

Kindlasti tuleks hoiduda kaltsiumi ja teiste mineraalide omapäi lisasöötmisest kutsikatele, eriti suure tõu omadele kasvuperioodil, kui nad saavad täisratsioonilist professionaaltoitu. Just suure tõu kutsikatel võivad intensiivse kasvuperioodi ajal hakata esikäppade varbad väljapoole pöörduma.

Kahjuks leidub veel neid, kes pro­bleemi süvenemata kutsikale kohe lisaportsu kaltsiumi määravad ning sellega olukorda halvendavad. Selliste kutsikate põhiprobleem on tavaliselt “liiga hea toit”, s.t nad saavad liialt energiat ning arenevad kiiremini, kui luud-liigesed järele jõuavad. Toiduratsiooni korrigeerimisega saab üldjuhul sellised käpavead kasvu ajal korda. Kuid on ka seisundeid, mis vajavad kirurgilist vahelesegamist.

Seda, kas mõne terviseprobleemi ennetamiseks või selle ravi toetuseks kasutada toidulisandit või spetsiaalset toitu, kus vajalik lisand juba õiges koguses sees on, las otsustab igal konkreetsel juhul loomaarst. Kui võimalik, tuleks eelistada professionaalseid erivajadustega loomadele mõeldud valmistoite, sest nendes on kõik toitained tasakaalus ning arvestatud on ka eri toitainete imendumise sõltuvust üksteisest.

Ravitoidud on küll kallimad kui tavatoidud, kuid kokkuvõtteks tulevad ikkagi kasulikumad nii rahakotile kui mugavusele. Toidulisand tundub esmapilgul odavam, kuid ärge unustage, et sellele lisandub igapäevase toidu maksumus, pluss see, et te peate oma lemmiku nõusse saama, et ta lisandi ära sööks.

Toidulisanditest tuleks eelistada spetsiaalselt loomadele mõelduid, sest humaanpreparaadid pole alati oma koostiselt loomadele sobivad. Samuti tuleks eelistada võimalikult puhtaid preparaate, näiteks liigeseprobleemide korral neid, mis lisaks glükoosamiinile ja kondroitiinile ei sisaldaks lisakaltsiumi, mida loom oma igapäevase toiduga peaks piisavalt saama.

Allikas: ajakiri Lemmik, autor Katrin Mägi, loomaarst