Ujujad ehk pectus excavatumMõni aeg tagasi pidin minema oma tuttava juurde kutsikaid vaatama. Teadsin, et nad olid juba kuuvanused. Helistades aga kuulsin, et vaid osad kutsikad on jalgele tõusnud, teised ainult lamavad ühel kohal. Omanik oli küsinud nõu mitmete loomaarstide käest, kuid ükski ei osanud midagi soovitada peale magamapaneku.

Olin just äsja saanud mahuka ameerika raamatu kutsikate sündimisest ja kasvatamisest. Asusin seda uurima ning leidsingi peatüki ujujatest, mille tundemärgid langesid täpselt kokku minu tuttava poolt kirjeldatutega. Rääkisin talle sellest suure rõõmuga ja andsin raamatu, kuigi endal kripeldas hinges kahtluseuss, kuna raamatus oli öeldud, et sümptomite ilmnemisel tuleb hakata kärmelt tegutsema, siin aga olid kutsikad lamanud kuuvanuseks saamiseni.

Võite ette kujutada minu uskumatusega segatud eufooriat (+ klomp kurgus), kui tuttav mõnede päevade möödudes helistas ja teatas, et kutsikad on hakanud ringi koperdama. Ja siis kõndima ja siis jooksma. Täna ei erista neid teistest mitte miski.

Ujujateks nimetatakse kutsikaid, kes ei suuda püsti seista. Tegemist pole sugugi mitte haruldase probleemiga ning seda esineb just raskekehaliste tõugude hulgas. Teie kutsikad peaksid püsti tõusma, ükskõik kui ebakindlalt, umbes 10-14 päevaselt. Kolmenädalastena peaksid nad juba suhteliselt kindlalt seisma. Seejuures on neile hädavajalik kindel (mitte libe) jalgealune.

Paljud koristavad loikude ja närimiskartuses viimase kui riideriba põrandalt, kuid sellega teete oma kasvandikele karuteene. Kui kutsikas vaarub, pole tegemist mitte ujuja, vaid käimaõppijaga. Ujujad meenutavad kilpkonna või pannkooki. Rinnakorv on ebanormaalselt suur, nad lamavad kõhuli ning tagujalad või kõik jalad on sirutatud küljele. Mida kauem ta niimoodi kõhutab, seda lamedamaks muutub rind, mis omakorda vähendab kopsumahtu ning kutsikas sureb. Kirjeldatud tunnuste puhul tuleb asuda tegutsema paari päeva jooksul.

Kõige kiiremini saab ujuja jalgele teda keksima sundides. Kutsika jalalihased on nõrgad ning just sellepärast tema jalad küljele libisevadki. Koera tagajalad tõukavad, esijalad tõmbavad. Antud juhul on teil vaja arendada tagajalgade reite siselihaseid, mistõttu tuleb just tagajalgadega töötada. Kui tagajalad püsti saab, järgnevad esijalad iseenesest. Kui kutsikas juba jalgel seisab, korrigeerib probleem end ise ning kutsikas hakkab normaalselt liikuma.

Mähkige plaaster (väikese või keskmise suurusega tõu puhul u. 15cm pikkune riba) tagumise kanna ümber: alustage kanna sisekülje keskelt ning tehke ring ümber kanna. Jätke kahe jala vahele lahtine ots. Korrake sama teise jalaga. Ühendage lahtised otsad nii, et jalge vahele jääb selline vahe nagu seal koera normaalsel seismisel peaks olema, s.t. jalad on paralleelsed. See sunnib kutsikat käies jalad enda all hoidma. 48 tunni möödudes lõigake jalge vahelt plaaster katki ja vaadake, kas kutsikas suudab iseseisvalt seista. Kui ta ikka veel tudiseb, ühendage kaks poolt uuesti. Kui lõikate plaastri vaid keskelt katki, pole teil vaja plaastrit uuesti jalge ümber vaja vedada, kui selgub, et protseduuri on vaja korrata. Tavaliselt tõusevad kutsikad selle meetodiga jalgele 3-4 päeva jooksul. Mõned soovitavad panna tõusmisraskuste puhul kutsikas renni ja lükata teda mööda seda edasi-tagasi palju kordi päevas. Plaastrimeetod on siiski tunduvalt kindlam ja annab ka tulemusi märksa kiiremini.


Ülle Leis, šoti terjerite kennel Buff Stuff
Originaalartikkel: http://www.hot.ee/scoterrier/ujujad.htm
Muriel P. Lee raamatu “The Whelping and Rearing of Puppies” põhjal.


Tagasi