Vaata, millises maakonnakeskuses on koeraomaniku elu kõige kibedam

28 November 2012

Iga omavalitsus on eraldi kehtestanud lemmikloomade pidamise eeskirja. Kuigi suuresti sisaldavad need sarnaseid põhimõtteid, leidub ka mõningaid erinevusi, kirjutab Delfi. Tutvusime kõigi 15 maakonnakeskuse lemmikloomi puudutavate eeskirjadega ning keskendusime kahele aspektile - loomade kiibistamine ja loomaga avalikus kohas viibimine. Mõnes kohas on paika pandud koguni vahemaa, kui kaugel võib koer olla, kui läheduses on inimene või teine koer.

Jõgeval loomade kiibistamiskohustust ei ole, küll aga peab avalikes kohtades koeral olema kaelas registreerimisnumbriga varustatud kaelarihm. Kasvult või käitumiselt ohtlikul koeral peab olema avalikus kohas suukorv. Ühistranspordis viibides peab koer olema rihma otsas ja suukorv peas.

Rakveres on koerte kiibistamine kohustuslik. Avalikus kohas piisab, kuid koer on rihmas. Suukorvi peab kandma kasvult või käitumiselt ohtlik koer.

Leebemad on Viljandi, Võru, Rapla, Põlva ja Kärdla, kus eeskiri jääb pigem üldiseks ja ütleb, et koera tohib viia avalikku kohta rihma või keti otsas ja vajadusel suukorviga, tagades kaaskodanike ja teiste loomade ohutuse. Samuti ei ole neis linnades kohustuslik looma kiibistamine - piisab tunnusmärgi olemasolust koera kaelarihmal või mujal (kiip, tätoveering jne), mis võimaldaks identifitseerida lahtipääsenud koera omanikku.

Jõhvis ja Tartus on koeraga avalikus kohas viibimine väga täpselt paika pandud - kui läheduses on teisi inimesi või koeri, peab koer olema lühikese, omanikust maksimaalselt 1 m raadiuses liikumist võimaldava keti või rihma otsas või peab omanik koera tellitava rihma kasutamisel endast maksimaalselt 1 m raadiusesse tõmbama. Kasvult või käitumise poolest ohtlikul koeral peab avalikus kohas viibimisel olema suukorv peas.

Paides ja Kuressaares peab kiibistama nii koerad kui kassid. Mõlemas linnas tohib koera viia avalikku kohta jalutusrihma otsas ja vajadusel ka suukorvis, tagades kaaskodanike ja loomade ohutuse. Rahvarohketes kohtades ja avalikel üritustel on suukorv siiski kohustuslik. Ka ühistranspordis peab koeral olema jalutusrihm ja suukorv, välja arvatud neil, kes on süles või kandmisvahendis.

Kiibistamine on kohustuslik Haapsalus ja Pärnus, viimases on reeglid märksa karmimad - koer peab kindlasti olema kiibistatud, kuid lisaks peab kandma ka kaelarihmale kinnitatud märgistust (näiteks registreerimisnumber, mikrokiibi olemasolu, omaniku telefoninumber). Nii Pärnus kui Haapsalus ei ole avalikus kohas koeraga jalutades suukorv kohustuslik, kuid rahvarohketes kohtades (sh rahvakogunemistel ja avalikel üritustel) ning ühistranspordis peab koer kindlasti suukorvi kandma.

Karmim eeskiri on ka Valgas, kus koera tohib avalikus kohas pidada ainult rihma otsas ja suukorviga varustatult, kusjuures koer peab olema lühikese keti või rihma otsas või peab omanik koera tellitava rihma kasutamisel endast maksimaalselt 1 m raadiusesse tõmbama. Suukorv peab olema ka ühissõidukis. Kiibistamise kohustust ei ole, piisab registreerimisnumbrist koera kaelarihma küljes.

Tallinnas peab koer olema kiibistatud. Avalikus kohas viibimise kohta ütleb eeskiri nii: „Koera tohib viia avalikku kohta jalutusrihma otsas tagades kaaskodanike ja loomade ohutuse."
Ühistranspordis peab koeral olema jalutusrihm ja suukorv, välja arvatud koertel, kes on süles või kandmisvahendis.
Tallinna eeskirjas hakkas silma ka üks punkt, mida teistel linnadel ei olnud: „Koera tohib jätta suukorviga ja lahtipääsemist välistaval moel kinniseotult hoone juurde ajaks, mil loomapidaja viibib selle hoone ruumides, kui seejuures ei ohustata avalikku korda, teisi isikuid, liiklust ning koera tervist."Olgu öeldud, et kuigi osades linnades ei ole kiibistamine kohustuslik, on kõigis omavalitsustes vaja loom registreerida vastavas registris.