Vaksali taga saab osta tuhandeid maksva koera

Neljapäev

Kl 16 paiku. Helistan. Kutsub, aga keegi ei vasta.

Kl 20.47. Müüjalt sõnum: «Hel?»

Reede

Helistan hommikul, kuid ikka ei tunne keegi mu vastu huvi.

Kl 10.20. Saadan sõnumi: «Tere! Kas teie müüte yorkisid? Nägin netist kuulutust. Kas koeri veel on? Mis kandis koerad on?»

Kl 15.54. Helistan veel kord. Kutsub. Keegi ei vasta. Kuidas küll saab nii koeri müüa, kui isegi mu vastu ei tunta huvi?

Kl 22.38. Müüjalt saabub juba tuttava sisuga sõnum: «hel?»

Kl 22.51. Ja veel üks sõnum: «Kas tahate isast? Millal?»

Laupäev

Tõusen üles ja näen alles nüüd sõnumit, kuid otsustan, et joon esmalt kohvi ära ja siis vaatan asja.

Kl 10.29. Piip-piip! Sõnum müüjalt: «Tere - miks te ei vasta kui koera tahate?»

Kl 10.45. Helistan. Müüja võtab vastu, taustal kohutav müra ja sagimine. «Ma pole praegu Eestis, aga tulen,» suudan kuulda läbi lärmi. Eestis plaanib olla kaks päeva, aga kotis ootavat mind juba isane koer. «Kas tahate isast?» küsib ta. «Ei teagi kohe, peab perega arutama,» vastan. «Otsustage ära, siis helistage,» soovitab tema. Häälest loen välja, et minuga vestleb naine. Kõne on kiire, hääl nõudlik ja otsusekindel. Muutun isegi veidi närviliseks. Äkki jään koerast ilma, kui kohe ei otsusta?

Kl 13.04. Keset lärmakat kogupereüritust heliseb telefon. Salastatud number. Helistaja on koeramüüja, keda mina kuulen nüüd läbi lärmi kehvasti.

Nii palju saan aru, et koera hind on 10 000 krooni. Alla ei saa, kuigi kuulutuses oli märgitud 8500–10 000 krooni. Koer on isane, emast pakkuda pole, sest on juba ära lubatud. Vaktsineerimistunnistus on olemas.

Väidan, et elan Harjumaa ja Järvamaa piiril. «Koer on Tallinnas, saan anda ta hoidjale. Mina kohtumisele tulla ei saa,» lausub müüja.

Pärib, millal saaksime tulla koera vaatama. «Täna õhtul küll mitte, sest läheme Rakverre punklaulupeole,» ütlen. «Kas kuidagi ei saa läbi Tallinna sõita?» pinnib müüja ja pärib kohe otsa, kui kindel ostja muidu olen. Ütlen, et ei tea veel, peame aru pidama, millal saame tulla koera vaatama. «No otsustage ära ja helistage,» sõnab müüja.

Kl 14.39 ja 14.42. Helistan, et teatada: jah, tahame tulla koera vaatama. Telefoni ei võeta vastu.

Kl 16.54. Telefonis vilgub jälle «salastatud number». «Jah, me nüüd mõtlesime, et tuleks ikka koera vaatama,» alustan sõbralikult juttu. Müüja selgitab lahke häälega, kui armas on koer ja milline tore nöpsnina tal on. Nunnu! Rõõmustame mõlemad, et yorkid on vahvad.

Koer on paberiteta. Paberiga maksaks 1200 eurot. Taaskord pommitab müüja küsimusega, millal saaksin tulla vaatama. «Täna sõidame juba Rakverre, aga äkki esmaspäeval,» tingin.

Müüja käib välja, et siis tulevad järgmise ostjad koera vaatama, kellele ta on looma juba varem ära lubanud. «Kuidas te saate siis mulle koera müüa, kui see on juba ära lubatud?» usutlen. «Minul pole vahet, kes selle saab,» vastab müüja. «Kas te homme ei saa tulla?»

Müüja väidab, et tema on Tallinnas. Teen järelduse, et ju siis ka koera hoidja. Väidetavalt olla koer juba selle aja peale hoidja käes. Aga võta näpust, müüja ütleb, et koera hoidja pole pealinnas, ja palub ära otsustada, kas saame tulla järgmisel päeval ja siis tagasi helistada.

Kl 17.01. Helistan. Teatan, et saame tulla koera vaatama lõuna paiku. «Kuhu peaksime minema?» tahan teada.

Müüja lubab saata õhtul sõnumi numbriga, et siis lepime kokku. Tema ei räägi midagi. Maksta saab ainult sularahas hoidja kätte. See olevat tema tuttav, kes hoiab aeg-ajalt koeri. «Me pole sada protsenti kindlad, et ostame, aga tuleme vaatame,» luban talle. Müüja kinnitab, et kui ei meeldi, pole tarvis osta, ja loeb sõnad peale, et vaataksime koera korralikult, laseksime tal joosta ja veenduksime, et on terve.

Kl 18.35. Sõnum: «hel talle kohe 57819***».

kl 18.54. Valin numbri. Esialgu olen segaduses: hoidja hääl sarnaneb nii müüja häälega (Kristel väidab hiljem, et nende hääled ongi sarnased, aga nad pole sugulased). Ütlen, et meil on homme Türi poole asja. Tema ütleb, et on Viljandis, aga pakub kohtumiskohaks Võhmat. Lepime kokku, et helistan homme, kui hakkame Türi poole liikuma.

Pühapäev

kl 10.49. Müüjalt tuleb sõnum: «Kas olete juba seal? Saatke sms kui olete näinud.»

Kl 11.39. Helistan hoidjale. «Kas olete Mäost läbi?» küsib too. «Oleme Kirnas,» vastan. «Seda kohta ma ei teagi,» tunnistab hoidja. Lepime kokku, et kohtume poole ühe paiku Võhma raudteejaamas.

Kl 12 paiku. Oleme raudteejaamas ja pargime end puude vilusse. Inimesi liigub vähe, ainult üks jalgrattaga poiss tuleb perroonile

Ootame autos, jälgime mööduvaid masinaid, kahtlustades igas neist võimalikku koerahoidjat.

«Tulevad!» teatab piltnik ootamatult. Juba ilmubki mu autoukse juurde mustade juustega sõbralikult naeratav naine, kaasas mees, kelles tundub näo järgi voolavat lõunamaist verd. Nende autot ei paista kusagilt. Ehk tulid jalgsi, kuigi väidavad, et elavad Viljandis. Lähme välja päikse kätte ja naine paneb tillukese koera murule.

Koera silmad säravad, ta jookseb, liputab saba, tahab mürada, järab rõõmuga piltniku sõrme, karvkate särab ja läigib. Piltnikule paistis ka kutsika seedimine korras olevat. Siis katsub ta koera kõhu alt ja ütleb, et see küll isane ei ole. «Aga tahtsite ju emast!» tuleb kiire vastus naiselt.

Küsimusi meil ostjatena veidi on. Palju maksab? Kas alla ei saa? Kui vana? Kuidas hooldada? Millal karvad pikaks kasvavad? Kuidas pikka karva hooldada? Mis on koera nõrgad kohad? Kas tuleb veel mingeid süste teha? Kus on ema-isa? Kas koeral on õdesid ja vendi? Mis keeles see vaktsineerimispass on? Prantsuse? Miks? Passi on sisse löönud oma templi Võhmas tegutsev loomaarst Ly Aasaküla. Küsi, kuidas tahes, vahendajad ei tea vastuseid anda, soovitavad helistada müüjale. Naine helistabki juba ja teatab kõnet lõpetades, et nüüd helistab müüja mulle.

Jooksen auto juurde ja telefon helisebki. Salajane number. «Rääkige ruttu, olen välismaal ja kõneminut on üheksa krooni,» ütleb ta.

Hinna saan siiski alla – 9500 krooni, aga pean kindlasti koera kohe ära ostma. Üldiselt annab müüja mõista, et kui ei meeldi, pole vaja osta. Tahtjaid on teisigi. Proovin teada saada ka müüja nime telefonis ja ütlen, et nii anonüümselt osta ei saa. «Mina olen Merili,» teen ise otsa lahti. Müüja oma nime ei ütle ja minu perekonnanime teada ei taha.

Ütlen vahendajale, et väga ei tahaks sularaha niisama peo peale laduda, kuidas oleks ostu-müügilepinguga. Tuleb vastus, et see on paberiteta koer, seega tehingutel lepingut ei tehta. Küll on tal kaasas paberlipik, kuhu on suurte tähtedega kirjutatud, et olen saanud vaktsineeritud koera, vastutan sellest päevast koera eest ja müüjale pretensioone ei esita.

Alla peab kirjutama ainult ostja, müüja nime tarvis pole kohta jäänud. Lipik läheb müüjale tagasi. Üsna sõnakehv mees saab lõpuks paberi enda kätte ja uurib seda. «Kust sa selle said?» küsib naiselt. «Anti kaasa,» ütleb too. Lõpuks tunnistame, et kutsikas on ilus, vahva ja kena, aga peame siiski veel mõtlema, sest 9500 krooni on ikkagi peaaegu kuupalk. «Meil siin kaks kuupalka,» lisab mees. Lubame teha otsuse järgmise päeva keskpäevaks. Muide, müüja jõudis meie kohtumise ajal helistada hoidjale isegi mitu korda ja küsida, mis seisus ost on. NB! Keegi ei küsinud kordagi, mis on minu nimi, ega tutvustanud ennast.

Tagasi sõites märgib piltnik, et koeral polnud juures kutsika, vaid ravimilõhn.

Esmaspäev

Pool dialoogist möödub sõnumeid vahetades.

Kl 10.30. Müüja: «Tere, mis otsustasite?»

kl 10.44. Mina: «Tere. Kas odavamalt ei saaks? 6500?»

Kl 10.47. «Saate isase 8 tuh kui sobib? Samasugune, aga ta ei ole seal-kui tahate saadan selle ka sinna. Vastake kohe.»

Kl 10.58. «Miks te ei vasta?»

Kl 11.00. «Pean mehega arutama. Ta praegu koosolekul. Teatame kl 12. Kas ostu-müügilepingu sõlmime?»

Kl 11.52. Saadan sõnumi: «Mees küsib, kas pangakontole ei saa maksta? Lihtsalt sulas veidi imelik tänapäeval maksta. Ja kas alla rohkem ei saaks?»

Kl 11.56. Helistatakse mulle taas salajaselt numbrilt. Selgub, et hinda alla ei saa. Kontole ka maksta ei saa, sest sellel on limiit ja nii suuri summasid kanda ei saa. Lepingut ka ei sõlmita. Müüja soovitab lahkelt, et võime vahendajaga kirjutada alla lepingule, et tema sai raha ja mina andsin ning kui palju. Uut koera saaks vaatama minna juba sama päeva õhtul.

Luban mõelda ja 15 minuti pärast teada anda. «Teeme viie minuti pärast,» sõnab ta.

Kl 12.07. Saadan sõnumi, et tehing jääb siiski katki. Tänan koostöö ja abivalmiduse eest. Vastust sõnumile ei tule.

Epiloog

Sama päeva õhtul helistan müüjale ja kõnetan ilma pikema jututa teda Kristelina, selle nime võtab ta ka omaks. Räägin ära, et viimase paari päeva jooksul on ta tegelikult suhelnud minu kui ajakirjanikuga ning eelmisel päeval käis Võhma raudteejaama taga mina koos piltnikuga. «Ju ma siis olen (suhelnud teiega – toim), vahet pole. Ma pole praegu Eestis,» ütleb ta selle peale ja pärib, mida koerast arvan ja kui terve ta minule paistis.

Kokkuvõttes tunnistab Kristel, et tegelikult on hea, et ajakirjanik nüüd koera ära nägi. Poole tunni pärast siiski helistab salastatud numbrilt Kristeli häälega hoidja ja pärib tõredalt, mis temast ja abikaasast loosse sisse läheb. Pildil ta kindlasti olla ei taha ja üleüldse ei soovi, et teda selle asjaga seostataks, mis sellest, et tegemist peaks olema täiesti korrektse koeramüügiga. Enne loo ilmumist võtsin ühendust ka veterinaartunnistusele templi löönud loomaarsti Ly Aasakülaga. Tema kinnitas, et tema meelest on koerad olnud terved. Lõhmust teab ta paar aastat.

Autor: Merili Nikkolo

Allikas: Järva Teataja