07 September 2009

Selle aasta talvel sattusid varjupaiga hoole alla Xena ja Linda, 1-ja 4-aastased emased käpalised, Audru vallas asuvast Eametsa külast Pärnumaa Veterinaarameti palvel, kes olid tuvastanud ühes talupidamises loomade hooletusse jätmise.
Tühja talumaja suure hoovi taganurgas tammusid käpalt käpale kaks ketistatud koera. Esmajoones, distantsilt, ei tundunudki midagi väga valesti olevat. Lihtsalt kaks keskmist kasvu koera, kes ei ole kunagi karvahooldust tunda saanud. Tõsi, eemalt hakkas silma, et ketid on lühikesed ja kuudid kandsid oma viimseid minuteid, kuid isegi see ei tundunud niivõrd katastroofiline. Oleme ju oma töös kokku puutunud paljude taoliste mõtteviljelejatega, kes meilt tõllaratta suuruste silmadega otsa vaadates küsivad: “Soojustatud kuut, milleks?"
Krõbinapakk taskus sahistasime end läbi lume loomade poole. Koertele lähenedes hakkas tunduma, et silm oli meid distantsilt petnud. Polnudki nood sedavõrd keskmist k

Meid hämmastasid kilked, mis kandusid kõrvu, kui neljajalgsed meid märkasid. Olid need rõõmuhõisked või hädakisa? Ei tea, ent ütlemata hingematvalt jutustasid loomad oma loo.
Vaatasime ringi, lootes, et ehk astub talumajast mõni hingeline välja, kes meid kui mitte võõrale territooriumile sisenemise eest, siis vähemalt halva tuju väljendamiseks sõnasõja ohvriks muudaks. Kuid ei ühtki hingelist, jalajälgegi valgel lumevaibal.
Iga sammuga Xenale lähenedes hakkas tüdruk järjest kõrgeimaid vigurhüppeid tegema. Ikka kõrgemale ning kõrgemale ja kui ma oskaksin vaid sõnadesse panna neid kõrvulukustavaid kilkeid ...
Mõned krõbinad peopesal, kükitasin Xena ette maha. Oma ehmatuseks pidin ilma jääma sõrmedest. Ei, sugugi mitte polnud tegu kurjusega. Krõbinad, mis paljude varjupaigakoerte ninasid krimpsutama panevad, paistsid tema jaoks kui delikatess. Hetkega oli pihu tühi. Sirutasin oma käe, et sõrmed läbi pulstunud karvkatte libistada. Uskumatu, võinuksin Xena ribidel harfi mängida! Selleks hetkeks hakkas pilt selgeks muutuma. Selles talus ei elanud kedagi ...

Olgu öeldud, et vahepeal oli meie kohalolekust teada saanud territooriumi omanik, kellega õnnestus silmast silma ka kohtuda. Külmutatud kodutoidu ülejäägid ühes, leivakontsud teises käes asuti oma loomi ja seisukohti kaitsma. Majanduskriis, suur pere toita, Linda väidetav epilepsia - kas need olid ka tegelikud põhjused lemmikloomade alatoituvusele? Või oli siiski tegemist sügava hoolimatusega? Kas majanduslikult raske olukord keelab elu hammasrataste vahele jäämise korral abi palumast? Või on see uhkus? Kes teab tõde?! Kas meil ongi tarvis tõde teada?
Olgu tõde milline tahes, läksid Linda ja Xena varjupaiga hoole alla ning nüüdsest sai nende elu ainult paremuse poole veereda.
Xena adopteeris perekond Kruus Järvamaalt ja loodame, et Xena elu uues kodus ning uue pererahva silme all saab olema täis rõõmu ja positiivseid emotsioone. Linda oli aga jätkuvalt koduootel ning kosus tublisti.
Alatoitunud, 23- kilo kaalunud Linda vastu ei näidanud tükk aega huvi üles keegi. Ilmselgelt oli takistavaks faktoriks ka Linda epilepsia. Abiks olid loomasõbrad, kes Linda ravitoidu, vitamiinide ja toidulisandite tarbeks annetasid.
Iga kuuga läks tema situatsioon üha paremaks. Ainsaks morjendajaks olid lühikesed epilepsiahood. Kuid lõpuks, kui Linda omandas juba kaunid kurvid, viis kõikse kõrgem Taevahärra Linda elutee ristuma Soomemaaga.

Nüüd saabusid esimesed uudised uuest perest. "Birjo, Lindal on olnud üks epilepsia hoog, 30-ne sekundiline, kuid käisime eile veterinaari juures ja saime uued rohud epilepsia vastu.
Linda on üsna hästi kohanenud tubase koera eluga. Ta ei karda enam kummalisi asju nagu televiisorit, tulesid ja muud sellist. Kui Linda kuuleb, et külmkapi uks avanes, siis ta tuleb joostes koos Viliga (pere teine koer) uudistama, kas midagi hamba alla ka saab. Ta on juba palju rõõmsameelsem ja vapram kui enne. Oleme väga õnnelikud."
Olgem rõõmsad Linda üle! :)
Tagasi
Kommentaarid