koerad
Saaremaal Kailukal toimus Poola treenerite juhendamisel ja kõigi Baltimaade esindajate osavõtul Newfoundlandi koerte, landseeride ja leonbergerite vetelpäästelaager.
Laager, kus 35 koerale õpetati kuulekust, inimeste päästmist, mänguasjade veest väljatoomist jms, kestis kokku viis päeva, millest kolmel toimusid koertele treeningud. Nende eesmärk oli säilitada sellist tõugu koerte päästeinstinkt ja ujumisoskus ning arendada koeri nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Uusi teadmisi said ka koerte omanikud.

Laagrile pandi punkt Kuressaare merepäevadel, kus vetelpäästekoerad demonstreerisid laagris õpitut, mille hulka kuulus nii inimese päästmine, mänguasjade veest toomine ja vette viimine kui ka paadist hüppamine.

Ühe raskema ülesande käigus juhtus ka tegelik õnnetus – paat koos selles viibinud inimestega läks ümber –, koerad aga tulid ettekirjutamata situatsioonist auga välja, tuues inimesed kaldale. Pärast said huvilised koertega lähemalt tutvuda ja veenduda, et tegu on suurte, karvaste ja armsate neljajalgsetega, kes tõestavad, et suur koer ei pea olema ilmtingimata kuri.

Laagrist võttis osa ka kaks saarlast: üks Newfoundlandi koera ja üks leonbergeri omanik. Njuufa omanik Anneli Heinala rääkis, et Newfoundlandi koer ei olnud algul just esimene valik, kuid lõpuks võttis ta ikkagi njuufa just tema iseloomu pärast: suur flegma, heasüdamlik ja ilus. Kuna peres oli väike laps, siis pidi koer olema kindlasti sõbralik.

Kuigi Newfoundlandi koera nimetatakse vetelpäästekoeraks, ei plaaninud Anneli oma koeraga vetelpäästega tegelema hakata. Hobiks sai hoopis näitustel käimine ja 2007. aastal sai Waterbear Apollon, kodunimega Miff Saaremaa näitusekoerte arvestuses III koha.

Vetelpäästetreeningu mõte tuli aga koerteklubi Aktiiv treeningplatsil käies ja koerainimestega lähemalt suheldes. Probleemiks oli, et Miff ei tahtnud ujuda ja rohkem kui kõhuni vette ei läinud. Treeninglaagrisse jõudes selgus, et Miff polnud ainus, kes ei tahtnud üldse ujuda. Algajates püüti veearmastust süvendada tammiga vees mängides ja julgustavalt patsutades. Kui vees olemisega ja ujumisega enam probleeme ei olnud, oli järgmiseks ülesandeks koer paadiga sõitma viia. See tundus algul ületamatu raskusena, kuid tegelikult oli koer juba enne paadis, kui Annely midagi öelda jõudis.

Kui päevi veedeti enamasti vees treenides, siis õhtud olid loengute päralt. Räägiti teraapiast, klikkerist ja kõlistist ja mängiti rollimänge, kus üks inimene oli koera staatuses ja teine händler – et inimene saaks vähekenegi aimu, kuidas koerale käsklusi jagada.

Edasi on plaanis hakata aktiivselt tegelema vetelpäästetreeninguga. Äkki oleks aeg hakata tegema rohkem koostööd vetelpääste ja koeraomanike vahel, sest vetelpäästekoerad on selles vallas praegu kasutamata ressurss.

Kelly Väli, Kaidi Kask Oma Saar
    

Tagasi

Kommenteerida saavad ainult registreerinud kasutajad.