Lhasa Apso ehk Apso Seng Kyi on pärit Tiibetist, pühast Lhasa linnast. Peaaegu 2000 aastat oli ta ainult Tiibeti ülikute ja pühameeste lemmik. Uskumuse järgi pidi Lhasa Apso omamine tooma őnne ja heaolu ning rahvas pidas koeri pühade laamade taaskehastusteks. Lhasat kasutati templites ja paleedes valvekoerana. Halba ōnne kartesi ei ostetud ega müüdud neid koeri kunagi vaid ainult kingiti. Kingituseks saadud Lhasat loeti suureks ōnneks ning koeri kanti kaasas nagu ōnne amulette. Alles 1920-ndatel aastatel hakkas see tőug levima Inglismaale ning umbes kümme aastat hiljem ka Ameerikasse. Ameerika kennelklubi tunnustas tōugu 1935 aastal. Tiibetis on tänapäeval tōug kantud haruldaste tōugude nimekirja.
Kuna Lhasasid peeti templites, kloostrites ja ka kodudes peamiselt valvekoerana st. on lhasa apso valvsa loomuga, vapper ning võõraste suhtes umbusklik. Teda peetakse tänapäeval perekoerana, ta on julge ja lojaalne oma perele, vőőrastesse suhtub umbusklikult. Ta on liikuv ja valvas. Lastega saab hästi läbi. Küllaltki kangekaelne tōug, kes ei talu kōrgendatud häält, see hirmutab teda. Vajab pikki jalutuskäike vähemalt kord nädalas.
Lhasa Apso on väikest kasvu, turjakőrgus 25-28 cm, kaal 6-7 kg.
Koera pea on suhteliselt kitsas, kaetud pikkade karvadega, mis langevad ka silmadele. Koeral on ka pikk habe ja vuntsid. Silmad on tumedad, keskmise suurusega ja ovaalsed. Koon ei tohi ruutjas olla. Kõrvad on suured, rippuvad ja rikkalike pikkade karvadega. Koeral on pööratud käärhambumus. Kael on tugev ja hästi kumerdunud ning liitub tahapoole asetsevatele õlgadele. Jalad on lühikesed ja lihaselised. Keha pikkus peab ületama turja kõrguse. Käpad on ümarad ja rikkaliku karvkattega. Saba on hästi karvane, kõrge asetusega ja hoidub selja kohale. Saba otsas on sageli „kõverik. Kasukas on pikk, karm ja rikkalik. Lubatud kõik värvused. Lhasa apso karvkatet on vaja regulaarselt harjata. Koera pealiskarv on pikk, rikkalik ja katsudes veidi karm. Aluskarv on pisut lühem ja pehmem. Kasuka heas seisukorras hoidmiseks peab koera igapäevaselt harjama. Lhasat peaks harjamisega harjutama hakkama juba kutsikaeas. Kuna aluskarv on väga pehme, peab seda pusade tekkimise ennetamiseks kammima. Koera kasuka eest peab erilist hoolt kandma, vastasel juhul võivad tal nahaprobleemid tekkida. Kuigi pikad karvad ulatuvad üle koera silmade, on tal piisavalt tugevad ja pikad ripsmed, mis tagavad koerale väga hea nägemise. Koera peab ka suhteliselt sagedasti pesema. Kui karv kasvab eriti rikkalikuks, võib seda lasta professionaalil või kasvatajal lõigata.
Levinumad haigused on krooniline silma kahepoolne sarv- ja sidekesta kuivamine, ripsmekarvade topeltrida, puusa düsplaasia ning erinevad neeruhaigused.Ta on vastuvōtlik seljaprobleemidele - seega ei tohiks teda üle toita.
Tagasi
