21 Oktoober 2008
Ajakirja Journal of Archaeological Science teatel on rahvusvaheline teadlaste meeskond kindlaks teinud koera, kes väidetavalt elas juba 31 700 aastat tagasi. Belgiast Goyeti koopast leitud koeraluud näitavad, et inimese ja koera sõprus on kestnud arvatavasti kauem kui varem arvati, vahendab msnbc.
Luude isotoopanalüüsi tulemuste põhjal sõi ta hobuseid, muskusveisi ja kitsi, kuid mitte kalu ega teisi mereande. Aurignacianid (varajased inimesed) oletatavalt jahtisid jahiloomi ja kalu erinevatel aastaaegadel. Uurijad usuvad, et koerad nautisid lihakat armulauda vaid nendel teatud hooaegadel, mistõttu võisid need koerad olla juba inimeste poolt kodustatud.
Avastus võib tagasi lükata esimese koera avastuse lausa 17 700 aasta võrra, nimelt seni peeti kõige vanemateks koeraluudeks Venemaalt leitud 14 000 aasta vanuseid koeraluid.
Jäänused eelajaloolisele koerale vihjavad uurijatele, et Aurignacian’i rahvas Euroopas (Kõrgem Paleoliitiline periood) olid esimesed, kes kodustasid koeri. Nende juveelid ja tööriistad on tihtipeale kaunistatud jahilooma kujutistega, mis annab aimu nende kultuurist ja tavadest.
Kui paleoliitilised koerad eksisteeriksid tõuna ka tänapäeval, võidaksid nad kindlalt oma lihasjõu ja hammustuse tugevuse võimega kõiki tänapäevaseid koeratõuge.
“Kujult sarnanesid paleoliitilised koerad kõige enam Siberi husky ’ga, kuid mõõtmetelt olid nad mõnevõrra suuremad, arvatavasti võrreldavad suuremat kasvu lambakoeraga.” räägib Germonpré, Belgia Kuningliku Loodusteaduse Instituudi paleontoloog.
Uuringuks analüüsisid teadlased 117 koljut hiljutisest ja fossiilsest koerlaste perekonnast (koerad, hundid ja rebasid).
"Luustiku analüüs paljastas, et paleoliitilistel koertel olid laiemad ja lühemad ninad kui fossiilsetel ja hilisematel huntidel", ütles Germonpré ja lisas, et nende koljud olid huntide omast väiksemad.
DNA uuringud tegid kindlaks, et kõik koerlased omasid “suurel määral geneetilist mitmekesisust,” vihjates, et varasem hundi populatsioon oli tänapäevasest palju suurem .
Germonpré usub, et koera kodustamine algas juba siis, kui varajased inimesed tapsid emase hundi ja seejärel tõid koju tema kutsikad. Hilisemad uuringud hõberebastest väidavad, et kui kõige kuulekama kutsika eest hoolt kanda, võtab aega vaid 10 generatsiooni kasvatamist, enne kui morfoloogilised muutused jõustuma hakkavad.
“Ma usun, et koeri kasutati küttimiseks, maastikul orienteerumiseks ja transpordiks,” lisas ta. “Transport võis olla organiseeritud, kasutades koeri koormakandjatena. Lisaks sellele võidi koeri kasvatada ka nende naha ja liha pärast. Koertel võis olla ka mingi rituaalne tähendus ja emotsionaalne väärtus”.
Lapse ja koera poolt tehtud iidsed 26 000 aastat vanad jalajäljed Chauvet Cave’is, Prantsumaal, toetavad kodulooma ideed. Tõrviku jäljed viitavad, et laps hoidis tõrvikut, kui navigeeris koos oma koeraga pimedates koridorides.
Susan Crockford, Victoria Ülikooli antropoloog ja Kanadas asuva Pacific Identifications’i evolutsiooni bioloog ütles Discovery News’le, et “see on tähtis avastus.”
Crockford aga ei ole kindlalt veendunud et Aurignacianid kodustasid koeri. Selle asemel ta arvab, et koerad läbisid “enese kodustamise” ise, võttes eeskuju huntidelt ja seda enam kui korra ajaloo vältel, mis võib selgitada ka nende ilmumist ja näilist kadumist arheoloogilisest materjalist.
Crockford täpsustab võimalikku protsessi tema raamatus "Elu Rütmid: Kilpnäärme hormoonid ja liikide päritolu". Ta teoretiseerib, et geenid, mis kontrollivad kilpnäärme rütmi, lubavad organismidel kohaneda muutuva keskkonna tingimustega, ning võivad aeg ajalt viia uute liikideni evolutsioonis.
“Ma arvan, et nendele paleoliitilise aja koerlastele see protsess algas ja siis lõppes, jättes mõned üksikud hundid varasemate koertega, kuid mitte kõik,” ütles ta.
Germonpré ei eita Crockford’i teooriat, mida ta nimetab “väga huvitavaks mudeliks.” Ta loodab, et tulevikus leitakse rohkem informatsiooni ja materjale nende varasemate koerlaste kohta. Ulatuslik uurimus nende hammaste ja lõugade kohta on juba töös.
Uurijad peavad võimalikuks, et inimühiskonna erinevatel etappidel on koeri mitu korda kodustatud.
Jäänused eelajaloolisele koerale vihjavad uurijatele, et Aurignacian’i rahvas Euroopas (Kõrgem Paleoliitiline periood) olid esimesed, kes kodustasid koeri. Nende juveelid ja tööriistad on tihtipeale kaunistatud jahilooma kujutistega, mis annab aimu nende kultuurist ja tavadest.
Kui paleoliitilised koerad eksisteeriksid tõuna ka tänapäeval, võidaksid nad kindlalt oma lihasjõu ja hammustuse tugevuse võimega kõiki tänapäevaseid koeratõuge.
“Kujult sarnanesid paleoliitilised koerad kõige enam Siberi husky ’ga, kuid mõõtmetelt olid nad mõnevõrra suuremad, arvatavasti võrreldavad suuremat kasvu lambakoeraga.” räägib Germonpré, Belgia Kuningliku Loodusteaduse Instituudi paleontoloog.
Uuringuks analüüsisid teadlased 117 koljut hiljutisest ja fossiilsest koerlaste perekonnast (koerad, hundid ja rebasid).
"Luustiku analüüs paljastas, et paleoliitilistel koertel olid laiemad ja lühemad ninad kui fossiilsetel ja hilisematel huntidel", ütles Germonpré ja lisas, et nende koljud olid huntide omast väiksemad.
DNA uuringud tegid kindlaks, et kõik koerlased omasid “suurel määral geneetilist mitmekesisust,” vihjates, et varasem hundi populatsioon oli tänapäevasest palju suurem .
Germonpré usub, et koera kodustamine algas juba siis, kui varajased inimesed tapsid emase hundi ja seejärel tõid koju tema kutsikad. Hilisemad uuringud hõberebastest väidavad, et kui kõige kuulekama kutsika eest hoolt kanda, võtab aega vaid 10 generatsiooni kasvatamist, enne kui morfoloogilised muutused jõustuma hakkavad.
“Ma usun, et koeri kasutati küttimiseks, maastikul orienteerumiseks ja transpordiks,” lisas ta. “Transport võis olla organiseeritud, kasutades koeri koormakandjatena. Lisaks sellele võidi koeri kasvatada ka nende naha ja liha pärast. Koertel võis olla ka mingi rituaalne tähendus ja emotsionaalne väärtus”.
Lapse ja koera poolt tehtud iidsed 26 000 aastat vanad jalajäljed Chauvet Cave’is, Prantsumaal, toetavad kodulooma ideed. Tõrviku jäljed viitavad, et laps hoidis tõrvikut, kui navigeeris koos oma koeraga pimedates koridorides.
Susan Crockford, Victoria Ülikooli antropoloog ja Kanadas asuva Pacific Identifications’i evolutsiooni bioloog ütles Discovery News’le, et “see on tähtis avastus.”
Crockford aga ei ole kindlalt veendunud et Aurignacianid kodustasid koeri. Selle asemel ta arvab, et koerad läbisid “enese kodustamise” ise, võttes eeskuju huntidelt ja seda enam kui korra ajaloo vältel, mis võib selgitada ka nende ilmumist ja näilist kadumist arheoloogilisest materjalist.
Crockford täpsustab võimalikku protsessi tema raamatus "Elu Rütmid: Kilpnäärme hormoonid ja liikide päritolu". Ta teoretiseerib, et geenid, mis kontrollivad kilpnäärme rütmi, lubavad organismidel kohaneda muutuva keskkonna tingimustega, ning võivad aeg ajalt viia uute liikideni evolutsioonis.
“Ma arvan, et nendele paleoliitilise aja koerlastele see protsess algas ja siis lõppes, jättes mõned üksikud hundid varasemate koertega, kuid mitte kõik,” ütles ta.
Germonpré ei eita Crockford’i teooriat, mida ta nimetab “väga huvitavaks mudeliks.” Ta loodab, et tulevikus leitakse rohkem informatsiooni ja materjale nende varasemate koerlaste kohta. Ulatuslik uurimus nende hammaste ja lõugade kohta on juba töös.
Uurijad peavad võimalikuks, et inimühiskonna erinevatel etappidel on koeri mitu korda kodustatud.
Tagasi
