11 Oktoober 2008
"Sellist koera pole olemas!" kuulutas üks napsitanud härra kord veendunult Yoko perenaisele Marile. Basset houndiga esimest korda kohtudes on tõepoolest natuke raske uskuda, et maapind ka selliseid loomakesi kannab, kirjutab Õhtuleht.
Kui Emajõe ääres Yoko ja Fendi ning nende perenaistega kohtun, mõistan seda härrat täielikult: kaks vorstjat keha, sabad lehvimas ja jalgupidi oma laperdavatesse kõrvadesse takerdumas. Fendi perenaine Katrin ei leia minu üllatunud olekus midagi imelikku: "Olen sellega harjunud, et kui Fendiga tänaval jalutan, jätavad inimesed autod tee äärde seisma, lehvitavad ja naeravad. No ta kohe lihtsalt on selline koer, keda inimesed vaatama jäävad."
Yokot ja Fendit pisut põhjalikumalt uurides julgen oletada, et ega nad vist palju liikuda taha. Kes ikka sellise toeka kere ja kõverate jalgadega seda teha jaksaks? Selgub, et arvan rängalt valesti: "Basset tahab väga palju liikuda. Mitte just joosta jah, aga jalutada. Sellepärast ta sobib rohkem sellisele boheemlasele, kes ei taha koeraga koos sportida, vaid pigem metsas ja rabas uidata, pikki jalutuskäike teha," räägib Katrin.
Seda, et niisama lebasklemine pole basset houndi elu eesmärk ja suurim unistus, tõestavad Yoko ja Fendi üsna varsti – juba on neil paigal istumisest kõrini, Fendi väljendab seda naljaka kuriseva niutsumisega.
Gurmaanist pikanäpumees
Muidu rahuliku ja soliidsena tunduval koeral on siiski üks suur nõrkus: söök. Ta sööb palju ja oskab suurepäraselt hinnata head suutäit. Just söök on see, mis laseb avalduda muidu igati väljapeetud koera ainsal nirumat sorti küljel.
"Nad on uskumatult osavad vargad," räägib Katrin. Kord võistlustel olla bassetite lähedusse jäänud kott koertele mõeldud preemiaviineritega, mis mõistagi pälvis ettevõtlike gurmaankoerte tähelepanu. "Mõne aja pärast olid bassetid kambakesi koti lahti harutanud ja täitsid usinalt kõhtu," toob Katrin näite tõu toidulembuse kohta.
Pikalt planeeritud pidulikku õhtusööki ja bassetit seepärast ühte ruumi kahekesi jätta ei tasu. Muidu maadligi hoidev kohmakas koer muutub toidu läheduses uskumatult väledaks, sirutab end graatsiliselt välja ja teeb kõik, et silmapiiril terendav hõrgutis enda valdusesse saada. Ja kui nad on midagi põske pista suutnud, on nad väga osavad tegema "minul pole küll midagi suus!"-nägu, ehkki endal on põsed punnis.
Innukas jäljekütt
Bassetil on ka väga iseloomulik nina: jahikoer nagu ta on, on nina tema peamine töövahend ja jäljeajamine üks suurimaid kirgi. See on põhjus, miks käsklus "Siia!" tuleb sellele koerale väga hästi selgeks õpetada – ja sellest hoolimata võib otsusekindel basset mõne lõhna peale minema pühkida ja kõigele kurdiks muutuda.
"Kui ükskord Yokoga Lätis Jurmala randa sattusime, kus ta polnud mitte kunagi käinud, võttis ta esimese asjana üles mingi müstilise jälje, jooksis tükk maad eemale ja kukkus kaevama. Ja kaevas välja kanakondi!" räägib Yoko perenaine Mari.
Yoko on oma head nina tõestanud varemgi. "Kui kord pärast pidu sõpradega pargis koera jalutasime, kadus ta mõneks ajaks kusagile ära. Kui tagasi tuli, siis sõbrad muudkui naersid, et näe, vuntsidega koer, vuntsidega koer! Vaatasin siis ka koerale otsa: ta oli kusagilt surnud varblase lõugade vahele saanud ja selle tiivad turritasid kahelt poolt lõugade vahelt välja nagu vuntsid," naerab Mari.
Jäljekirest hoolimata tänapäeval basset houndi enam jahikoerana ei kasutata.
Külm kalkuleerija
Basseti väikeseks veaks võib pidada seda, et ta pole just väga kiire õppija. Mitte et ta rumal oleks, kaugel sellest. Aga basset kaalub väga põhjalikult, kas see, mida temalt nõutakse, ka kuidagi talle endale kasulik on. Ja kui leiab, et käsutäitmine talle tulus pole, võibki ta selle lihtsalt kõrvust mööda lasta.
"Ta on üks väga mugav koer ja üleliigseid liigutusi ei tee," ütleb Katrin. "Teenistuskoera ei saa temast kunagi, sest ta ei taha inimesele suhu vaadates järgmist käsklust oodata."
Inimese teenimine pole basseti elu eesmärk. Seepärast pole ta parim valik inimesele, kes tahab oma koera kuulekuses väga kõrge tasemeni koolitada. "Tal on ikka üsna kange iseloom, päris esimeseks koeraks ei maksaks teda ka võtta," väidavad mõlemad kogenud basseti-omanikud.
Oma kanget iseloomu tõestab Fendi nüüdki: kui perenaine tal koera jäärapäisuse tõestamiseks istuda palub, täidab Fendi vastu kõigi ootust käsu kõhklematult ja korrektselt.
Suurepärane perekoer
Kui aga oled basseti titeeast välja kasvatanud, mõne olulisema käskluse selgeks õpetanud ja tema tohutu toiduhimuga kohanenud, oled saanud endale suurepärase perekoera, kes armastab lapsi ja teisi loomi.
"Kui tahad, võid basseti endale diivanile padjaks võtta – sätid tema voldid mugavaks peaaluseks ja muudkui pikutad," räägib Mari koera loomuse leplikust poolest. Ka lastega on ta kannatlik ja kui need talle liiga tegema kipuvad, läheb lihtsalt eemale. Üksindus bassetile ei meeldi. "Kui ta liiga palju üksi on, võib ta ulguma ja närima hakata," hoiatab Katrin.
Millisele inimesele basset hound sobib, polegi nii lihtne öelda – see lapiline vorst veedab meelsasti aega diivanil, samavõrd meeldib talle aga metsas ringi möllata.
Tõenäoliselt saab hea basseti-omanik inimesest, keda ei heiduta, et koera õpetamine võtab natuke kauem aega, kes ei pelga pidevalt koera seljast langevat harjaskarva ja on valmis nii lemmikut nunnutama kui ka temaga mängima.
Mängida see koer tõepoolest oskab: kui meie jutuajamine perenaistega on Fendi ja Yoko meelest juba üle mõistuse kaua kestnud, võtavad nad otsustavalt oma pisikesed jalad kere alt välja ja alustavad pöörast tagaajamismängu, vürtsitades seda haukumise ja teineteise järamisega.
Yokot ja Fendit pisut põhjalikumalt uurides julgen oletada, et ega nad vist palju liikuda taha. Kes ikka sellise toeka kere ja kõverate jalgadega seda teha jaksaks? Selgub, et arvan rängalt valesti: "Basset tahab väga palju liikuda. Mitte just joosta jah, aga jalutada. Sellepärast ta sobib rohkem sellisele boheemlasele, kes ei taha koeraga koos sportida, vaid pigem metsas ja rabas uidata, pikki jalutuskäike teha," räägib Katrin.
Seda, et niisama lebasklemine pole basset houndi elu eesmärk ja suurim unistus, tõestavad Yoko ja Fendi üsna varsti – juba on neil paigal istumisest kõrini, Fendi väljendab seda naljaka kuriseva niutsumisega.
Gurmaanist pikanäpumees
Muidu rahuliku ja soliidsena tunduval koeral on siiski üks suur nõrkus: söök. Ta sööb palju ja oskab suurepäraselt hinnata head suutäit. Just söök on see, mis laseb avalduda muidu igati väljapeetud koera ainsal nirumat sorti küljel.
"Nad on uskumatult osavad vargad," räägib Katrin. Kord võistlustel olla bassetite lähedusse jäänud kott koertele mõeldud preemiaviineritega, mis mõistagi pälvis ettevõtlike gurmaankoerte tähelepanu. "Mõne aja pärast olid bassetid kambakesi koti lahti harutanud ja täitsid usinalt kõhtu," toob Katrin näite tõu toidulembuse kohta.
Pikalt planeeritud pidulikku õhtusööki ja bassetit seepärast ühte ruumi kahekesi jätta ei tasu. Muidu maadligi hoidev kohmakas koer muutub toidu läheduses uskumatult väledaks, sirutab end graatsiliselt välja ja teeb kõik, et silmapiiril terendav hõrgutis enda valdusesse saada. Ja kui nad on midagi põske pista suutnud, on nad väga osavad tegema "minul pole küll midagi suus!"-nägu, ehkki endal on põsed punnis.
Innukas jäljeküttBassetil on ka väga iseloomulik nina: jahikoer nagu ta on, on nina tema peamine töövahend ja jäljeajamine üks suurimaid kirgi. See on põhjus, miks käsklus "Siia!" tuleb sellele koerale väga hästi selgeks õpetada – ja sellest hoolimata võib otsusekindel basset mõne lõhna peale minema pühkida ja kõigele kurdiks muutuda.
"Kui ükskord Yokoga Lätis Jurmala randa sattusime, kus ta polnud mitte kunagi käinud, võttis ta esimese asjana üles mingi müstilise jälje, jooksis tükk maad eemale ja kukkus kaevama. Ja kaevas välja kanakondi!" räägib Yoko perenaine Mari.
Yoko on oma head nina tõestanud varemgi. "Kui kord pärast pidu sõpradega pargis koera jalutasime, kadus ta mõneks ajaks kusagile ära. Kui tagasi tuli, siis sõbrad muudkui naersid, et näe, vuntsidega koer, vuntsidega koer! Vaatasin siis ka koerale otsa: ta oli kusagilt surnud varblase lõugade vahele saanud ja selle tiivad turritasid kahelt poolt lõugade vahelt välja nagu vuntsid," naerab Mari.
Jäljekirest hoolimata tänapäeval basset houndi enam jahikoerana ei kasutata.
Külm kalkuleerija
Basseti väikeseks veaks võib pidada seda, et ta pole just väga kiire õppija. Mitte et ta rumal oleks, kaugel sellest. Aga basset kaalub väga põhjalikult, kas see, mida temalt nõutakse, ka kuidagi talle endale kasulik on. Ja kui leiab, et käsutäitmine talle tulus pole, võibki ta selle lihtsalt kõrvust mööda lasta.
"Ta on üks väga mugav koer ja üleliigseid liigutusi ei tee," ütleb Katrin. "Teenistuskoera ei saa temast kunagi, sest ta ei taha inimesele suhu vaadates järgmist käsklust oodata."
Inimese teenimine pole basseti elu eesmärk. Seepärast pole ta parim valik inimesele, kes tahab oma koera kuulekuses väga kõrge tasemeni koolitada. "Tal on ikka üsna kange iseloom, päris esimeseks koeraks ei maksaks teda ka võtta," väidavad mõlemad kogenud basseti-omanikud.
Oma kanget iseloomu tõestab Fendi nüüdki: kui perenaine tal koera jäärapäisuse tõestamiseks istuda palub, täidab Fendi vastu kõigi ootust käsu kõhklematult ja korrektselt.
Suurepärane perekoerKui aga oled basseti titeeast välja kasvatanud, mõne olulisema käskluse selgeks õpetanud ja tema tohutu toiduhimuga kohanenud, oled saanud endale suurepärase perekoera, kes armastab lapsi ja teisi loomi.
"Kui tahad, võid basseti endale diivanile padjaks võtta – sätid tema voldid mugavaks peaaluseks ja muudkui pikutad," räägib Mari koera loomuse leplikust poolest. Ka lastega on ta kannatlik ja kui need talle liiga tegema kipuvad, läheb lihtsalt eemale. Üksindus bassetile ei meeldi. "Kui ta liiga palju üksi on, võib ta ulguma ja närima hakata," hoiatab Katrin.
Millisele inimesele basset hound sobib, polegi nii lihtne öelda – see lapiline vorst veedab meelsasti aega diivanil, samavõrd meeldib talle aga metsas ringi möllata.
Tõenäoliselt saab hea basseti-omanik inimesest, keda ei heiduta, et koera õpetamine võtab natuke kauem aega, kes ei pelga pidevalt koera seljast langevat harjaskarva ja on valmis nii lemmikut nunnutama kui ka temaga mängima.
Mängida see koer tõepoolest oskab: kui meie jutuajamine perenaistega on Fendi ja Yoko meelest juba üle mõistuse kaua kestnud, võtavad nad otsustavalt oma pisikesed jalad kere alt välja ja alustavad pöörast tagaajamismängu, vürtsitades seda haukumise ja teineteise järamisega.
Tagasi
Kommentaarid