Vahendan ja kommenteerin allpool Esta Ratniku(URAN) tõlgitud materjale, millises tema omakorda on kasutanud tuntud Soome koolitaja ja kasvataja Reijo Tuovineni raamatut "Koulutus I"(1983).
Ehkki eelpoolnimetatud on mõlemad saksa lambakoerte kasvatajad ja koolitajad, sobiks see jutt ka shotlase pidajale(olen isegi ju eelkõige "sakslaste" koolitaja, kuid minu koolitusrühmades on ka väga palju teisi tõuge sh. ka jahikoeri ning dekoratiivkoeri). Jutt on mõeldud algajale koerapidajale, kuhu olen sulgudes sinisega lisanud omapoolseid tähelepanekuid.
Peremehest sõltub milliseks koer kasvab.
Koera käitumist iseloomustavad samad sõnad, mida kasutati aastatuhandeid tagasi. See kehtis minevikus, kehtib nüüd ja ka edaspidi. KOER VIIB INIMESE OMA MAAILMA, mitte vastupidi.
Sageli küsitakse, milline on hea kutsikas? Sellele küsimusele on väga raske õigesti vastata. Jättes välja välimiku olen vastanud, tähtis on nii peremehe kui ka kutsika iseloomude sobivus. Vilkale peremehele ei sobi rahulik koer ja vastupidi. Kui valid kutsikat tuleb välimikule lisaks täpsustada kutsika iseloom. Sobiv märk heast iseloomust on rõõmsalt vibreeriv saba ja uudishimu. Koera hoidmine, kasvatamine ja koolitus innustavad üha peremeest.
On selge, et kuulekas ja hästi hoitud ning kasvatatud koer on pereliikmena palju meeldivam, kui halvasti hoitud ja kasvatatud sõnakuulmatu koer. Sõltub palju omanikust, milliseks tema koer kujuneb. Koera kasvatus algab kohe, kui kutsikas tuleb uude kodusse. See hetk on ehk suurim muutus ta elus. Tee sellest kutsikale meeldiv kohtumine. Sina oled talle nüüd ema asemel, kellelt ta sab turvalisust uues ümbruses.
Anna talle võimalus tutvuda uue ümbrusega. Ära häiri teda, vaid anna talle rahu. Kutsikas pole mänguasi (ehkki shotlase kutsikas just viimast meenutabki!). Selgita seda ka lastele. Pea meeles, et kui kutsikas magab, ei tohi teda häirida.
Sotsiaalsetes olukordades me peaksime käituma samamoodi kui kutsika ema käitub nendes olukordades. Mängides kutsikas kasutab hambaid ja see on täiesti loomulik, aga kui kutsikas hammustab liiga kõvasti on tarvis koheselt meenutada - EMA HAMMUSTAB TAGASI NII KÕVASTI, et kutsikas vingatab. Sinagi pead tegema nii - EI LÖÖ teda, vaid RAPUTAD turjast. On tähtis jätkata seejärel mängu ja silitada teda. Kogemustest kutsikas õpib mängima ettevaatlikumalt.
Pea meeles, sotsiaalseks kasvatusolukorraks ei peeta seda, kui kutsikas ründab kassi ja saab käpaga ninapihta, või siiliga mängides okkad ninna. Sotsiaalsed olukorrad on need kui inimene ja kutsikas tegutsevad koos. Sotsiaalseks olukorraks ei ole ka kodused äpardused, kui kutsikas tõmbab laualt laudlina koos nõudega. Viimasel juhtumil oleks sobiv koos nõudega ämbritäis vett talle kaela lasta, siis selliseid asju enam ei juhtu!(Ma siiski ei soovitaks seda, sest kes selle vee siis ära koristab?).
Kuskil 3-4 kuu vanusena hakkab kutsikas proovima, kui kõrgel karja st. pere hierarhia redelil ta asub. Ta võib süüa lõrina saatel, ka mänguasjade juures võib lõriseda ja hammustada mänguhoos kõvasti. Kutsikas jälgib peresisest hierarhiat. Ta ei mõista ebamääraseid pahandamisi vaid karistada tuleb ajalikult. Kui karistus ei ole küllalt tugev, ärgitab see kutsikat veelgi kõvemini näksama kohe karistuse lõppedes. Kui karistus on lõppenud, näita kutsikale, et nüüd on taas kõik hästi(mängi).NB! Koer allub ainult temast kõrgemal asuvale pereliikmele. On mõistetav, et perega kaasnevad ka hellitused ja on hea kui need on loomulikud, mitte teeseldud. Kui kutsikas on arg, vajab ta tuge ja turvalisust. Kutsikat kasvatades on põhiline, et EI nõudvad asjad tehakse talle ebameeldivateks ja karistatakse, aga soovitud asjad meeldivateks ja kiidetakse.
Kui käsutame koera olgu käsklused lühikesed, selged- nõudlikus toonis. Igasugune nämmutamine on mõttetu. Juhul, kui käsklust peab kordama siis koos korduskäsklusega tuleb karistus - koer pannakse käsklust täitma. Kui karistada on siiski vaja, siis suurim viga on karistada tundlikku kutsikat liiga kõvasti ja allumatut liialt lõdvalt-loiult. Karistus täpsustab koerale, mida ei tohi teha aga samal ajal ka näitab - mida tal on soovitav teha. RUSIKAREEGEL on, et tundlikku koera karistatakse ettevaatlikult või ei karistatagi, normaalse tundlikkusega koera otsustavalt-resoluutselt ja tugeva-ründava iseloomuga koera kõvasti(ise pean shotlase natuuri ikka tundlikkuks ja emotsionaalseks, mistõttu peab keelamistega ettevaatlik olema, et mitte rikkuda suhteid kogu eluks!).
Peab meeles pidama, et mis on täna keelatud on alatiseks keelatud ja mis täna on lubatud on alatiseks lubatud.(Selles kreedos ei maksaks küll kellelgi kahelda, olen seda oma kolme kasvatatud koera peal 15 aasta jooksul korduvalt kogenud).
Kui oled koerale juba jalutusrihma tutvustanud ja esimesed jalutuskäigudki selja taga, tuleks kutsikale õpetada "siia" tulekut. Algul kutsikas kõnnib vaid sinu jalgade ligidal. Ta kardab, et jätad ta võõras ümbruses üksi. Kui aga kutsikas on jäänud kuskile kauemaks nuuskima, kutsu teda "siia". Hoog on kindlasti suur. Kutsikas on kelmikas. On tarvis jätta talle tunne, et tal see õnnestus. Mõista, et kutsikat tuleb enda juurde kutsuda ja panna korraks rihma otsa ka jalutuskäigu vahepeal, mitte ainult siis kui on kojuminek. Vastasel korral võib juhtuda, et ta ei tule kutsumise peale juurde, sest kogemused on õpetanud, et SIIA=RIHMAOTSA JA KOJU.
Pea siis meeles, hoia sõpra võimalikult palju vabana. Kui nii ei tehta võib koerast tulla põgenik ja ta paneb plehku kui ainult võimalus avaneb, sest maailm on täis ju nii palju huvitavaid lõhnu, millega rihmaotsas ei saanud tutvuda.
Järgmine mure on kutsika nutt ja haukumine kui ta jääb üksi. Tulles uude kodusse, antakse kutsikale võimalus rahulikult tutvuda uue ümbrusega. Peale seda, kui ta juba väsinud on, jäetakse ta üksi ja pannakse uks kinni. Hakkas kutsikas üksi olles nutma, las nutab, ei ta jaksa kaua vinguda ja jääb peagi jälle magama.
Kutsikat ei saa karistada selle eest, et ta üksi olles nutab, sest see on tal veel loomuses- kui nuttis tuli ema teda vaatama. Lase kutsikal nutta. Kui hakkad teda lohutamas käima siis ta hakkab alati üksi olles nutma või haukuma.(Kahjuks ise pole antud nõuannet järginud: esimese koera võtsime voodisse- ja seal oli ta kuni surmani, teisi lohutas juba peres olev vanem koer ).
Järgnevalt tulevad kingad, raamatud, mööbel, kutsikale tuleb selgeks teha, et ühed esemed on tabu ja teised "mänguasjad" ning nendega võib mängida. Karistada saab siis kui tabame kutsika teolt, hilinenud pahandamine ei õpeta koera. Muidu võib juhtuda, et kui peremees on kodus, istub kutsikas vagusi ja kui peremeest pole siis möllab.
Paha komme kutsikal tervitamiseks on esikäppadega hüppamine. Selleks tuleb õpetada koerale teistsugune käitumisjoon. Inimene võiks alguses kükitada, et tervitada. Kui koer unustab õpetatu võib talle astuda tagajalale või tõsta põlv vastu hüppajat (Ise olen kükitamisega ja sülle haaramisega saanud selle "paha" kombe ära).
Et kutsikast ei tuleks lauaääres kerjajat, võiks talle söök anda enne kui pere asub sööma ja seejärel nõuda, et ta oleks oma kohapeal.(Olen kuulnud ka vastupidist- karjas ju ka juht sööb esimesena). Muidugi pole siinkohal kirjas veel kõik, mida kutsikad suudavad välja mõelda. Üldiselt olen aga täheldanud, et mida paremini kutsikas kasvatatud on, seda kergem on pärastpoole koolitust läbi viia!
Autor: Anu Oks
Tagasi
