Probleem - seletamatu hirm kõige ja kõigi ees, va teised koerad.
Oleme ise juba vanuselt üle 50-ne ja eelnevalt üles kasvatanud 4 suurt ja toredat koera, kaks neist olid tõupuhtad kaukaaslased, kellega sai minna igale poole, ei olnud tigedad ei kodus ega väljaspool.. Kahjuks oleme neist ilma jäänud...

Praegune tegelane-8 kuune tiibeti mastifitüdruk- tuli meie perre 4-kuuselt. Pärit on ta kogenud koerakasvatajalt ja korralikust kennellist. Algne väike pelgus kutsikal oli meie meelest mõistetav ja tavaliselt see kaob koera kasvades. Tema puhul on aga vastupidi-tema hirm kasvab koos temaga. Oleme käinud koerte koolis, jalutamas, kodunt autoga väljas, rannas, külas, metsas telkimas, koerte näitusel publikuna.
Autoga sõita meeldib kuid sealt välja tulla ei meeldi. Kardab inimesi, imelikul kombel suuri liiklusmärke ja plakateid, kitsaid kohti läbida (ka põõsastega piiratud kõnnitee näiteks). Loomal on nagu paanikahoog, ta ei kontakteeru ega pööra tähelepanu ei kutsele ega maiusele, ainult põgeneks ummisjalu.

Kodus on kolm korda pugenud kohta, kust enam ise välja ei saanud. Vahel muutub ärevaks täiesti seletamatul põhjusel, vahib eksleva pilguga ringi ja iga heli või liikumine näib teda hirmutavat. Varem tuli meeleldi autosse, kuid nüüd vist kardab, et minnakse jälle kusagile tema jaoks ebameeldivasse kohta, ei taha autosse, et ole nõus rihma või tarkside panemisega, ei tule lihtsalt juurde (ei aita motiveerimine maiusega). Ta ei ole kunagi agressiivne ega ole kordagi proovinud näksata. Peale pereliikmete kellelgi end puutuda ei taha vabatahtlikult lasta, püüab põgeneda. Peale iga tegevust väljaspool kodu on ta väga väsinud, ilmselt tekitab olukord talle väga suurt stressi. Ainuke koht, kus talle meeldib, on koerte kool, ja see ei ole talle ka suurt väsimust kaasa toonud. Ilmse seltskonna vajaduse püüdsime kompenseerida ja muretsesime talle seltsiliseks teise kutsika, kes talle väga meeldib ja kellega tundub olema hea suhe. Ometi ei muutunud hirmu suhtes midagi paremuse poole, paanikahood jätkuvad.

Elame väikelinnas. Maja krunt asub tänava ääres, aeda eraldab kõnniteest vaid võrkaed, seega inimesi ja erinevaid liiklusvahendeid näeb loom piisavalt palju. Möödakäijate peale võtab sõna ja vahel isegi agressiivselt, mida püüame siiski ohjelada. Väiksemana oli veel see eripära, et ta haukus end tõenäoliselt hirmutundest vahel nagu veidi sassi, vajas rahustamist, vahel ei rahunenud enne, kui kutsuti ruumi, kus magas meeleldi tunde. Loomal on võimalik olla soovi korral omaette, aed on piisavalt suur ja ulatub ka suuresti maja taha.

Oleme oma lemmiku pärast väga mures ja küsimus seisneb selles, et kas sellised paanikahood ja kartlikkus ei ole seotud edasise võimaliku epilepsia või mõne muu närvisüsteemi probleemiga. Inimestel on antidepressandid, kas loomadel võiks ka mingi sarnane abi olla. Kelle poole oleks võimalik pöörduda, et saaks hea spetsialisti nõuannet.
Ette tänades abi eest!

Selline käitumine pole normaalne ühegi tõu puhul. Isegi arst ei suudaks koera nägemata täpset nõu anda,meie siin foorumis ammugi mitte.Ainus,mida saab,on kinnitada teie kartusi,et asi pole õige ja vaja on spetsialisti abi.Uuurige oma kodukohale lähimast suuremast keskusest,kas seal on vastavat spetsialisti,kes saaks aidata või,kus selline vastu võtab. Tean ka peret,kes ei tulnud toime kasvava tiibetlase üha suureneva domineerimise ja agressiivsusega ja tagastas kutsika kasvatajale(koer muutus ohtlikuks pere lastele.Viga võis olla ka kutsika kasvatamisel,aga korralik kasvataja võttis kutsika tagasi siiski).Võib olla tasukski eelnevalt küsida nõu kasvatajalt ja uurida,kas sellist käitumist on esinenud ka koera sugulastel või õdedel-vendadel.Teil võib olla ka tõsise närvisüsteemi veaga koer ja sel juhul ei tohiks tema vanem(ad) ka aretuses osaleda (ükskõik kui heade välimikkudega nad siis ka poleks).Igal juhul,edu teile ja kui saate selgust,siis oleks tore teada ka,kuidas teil läheb!

Minu esimesel koeral oli sarnane ärevushäire, algas pubekana (isane koer) - samamoodi võis ta äkki kartma hakata eemalt kostuvaid helisid või laperdavat piiret või mingit kolinat. Ma ei mäleta kahjuks, kas see hirm laienes ka võõrastele inimestele või teistele loomadele, minu mäletamist järgi mitte.

Kui muidu oli ta kontaktne ja kuulekas, siis paanikahoo ajal tundus, et ta ainus mõte on põgenemine ja kontakti temaga saada oli pea võimatu, rääkimata rahustamisest. Ega muud ei olnudki teha, kui säilitasin ise rahu ja ignoreerisin sellist käitumist.
Samuti esines tal väga tugev üksindusahistus ja kui ma 5 minutikski kuskile kaugemale läksin ja ta minuga koos ei saanud olla, tekkis samasugune paanikahoog, siis oli ta eesmärk minu juurde jõuda, kasvõi läbi uste ja akende.

Ma ei tea, kas viga võis olla minu kasvatamises ja suhtumises (ta oli minu esimene koer, poputasin teda ja tal tekkis minust nagu sõltuvus, st ta tahtis kogu aeg minuga koos olla ja minu läheduses viibida) või oli probleem geneetiline või hoopis segu mõlemast. Karjajuhina ta mind aktsepteeris, kuulekas oli ka, Käisime nii sotsialiseerumas kui ka koolitusel. Inimeste ja teiste loomade suhtes oli ta väga sõbralik ja sotsiaalne. Terviseprobleeme minu teada tal ei olnud. Kasvataja ei osanud ka tookord kuidagi sellist käitumist kommenteerida, koera lähisugulastel käitumisprobleeme ei esinenud , koera vanavanavanaisa olevat muutunud vanemast peast agressiivseks (mis ei ole sellele tõule absoluutselt omane).

Kahjuks suri ta noorelt, seega ma ei oska öelda mis oleks saanud edasi ja kas need hirmud ja paaniahood oleksid võimendunud. Soovitan kindlasti rääkida kasvatajaga, samuti veterinaararstiga ja mõne kogenud koerakoolitajaga. Meid omal ajal aitas Alla Petrova, võrratu koolitaja ja käitumisspetsialist, tänu temale suutsin oma koeraga toime tulla ja tema andis palju kasulikke nõuandeid kuidas mina peaksin paanikahoogude ajal käituma.

Soovin südamest edu ja loodan, et probleem laheneb!

Sellise koeraga on vaja ise kõvasti tööd teha, et tema usaldus keskkonna vastu taastada. Siin aitab ainult positiivsete meetoditega töötamine, tavalised koeratreenerid ei pruugi osata õigesti käituda.

Ma pole küll professionaal, aga käin regulaarselt foorumis, kus käitumisprobleemidega koerte omanikud on üksteise käest abi saanud ja tean, et see on võimalik.

Alati tuleks ka arvestada võimalusega, et koeral on mingi tervisemure, seega esimene samm on minna loomaarsti juurde ja lasta teha põhjalik tervisekontroll. Kui mingit viga ei leita, alles siis saab kindel olla, et need on käitumisprobleemid.

Rahustid annavad võibolla mõneks tunniks abi, kuid nad ei ole tõeline lahendus teie probleemile.

Meie loomadel on pikemat aega, juba aastaid, olnud üks kindel looma-arst, kes on alati olnud meile abiks. Antud probleemile lahenuste otsimisel oleme loomulikult ka temaga konsulteerinud. Ka kutsika kasvataja osaleb. Teistel tema kennellist pärit kutsukatel ei ole sarnast käitumist esinenud, tegemist on rahvusvaheliselt tunnustatud kennelliga.
Nüüd võtsime oma kutsale seltsilise, teise kutsika. Tundub, et neil koos on hea Siiski jätkub see, et üksi jalutades on hirm suur. Kui koos on jalutamas veel teine koer, on julgus palju suurem. Meie kutsal ei ole probleeemi teiste koertega, inimesed, eriti mehed, tekitavad temas hirmutunde. Ja ikka jätkuvalt igasugused liiklusmärgid ja plakatid, mingit seost ei oska leida.
Viimane uudis on see, et saime nn koerakuulaja kontaktid. Vaaatme, mida tema probleemi lahendamiseks pakub.

Te olete õnneks ise juba kogenud koeraomanikud ja olete palju ära teinud olukorra parandamiseks.Igal juhul oleks väga huvitav ka edasi teada,kuidas teil läheb ja kas koerakuulaja sai teid aidata.Loomulikult on igasugune kasvatamine või paranemine pikk protsess ja kiireid tulemusi ei saagi oodata,aga kui kunagi peaks mingid tulemused avalduma ikka! Hoiame teile kõvasti pöialt ja loodame parimat!

Tänan toetuse eest, isegi see juba aitab ja annab jõudu. Ikka anname tagasisidet, sest ehk on sellest abi veel kellelegi probleemide lahendamisel.

Olge koerakuulaja nõuannetega ettevaatlik. Koerakuulajad kasutavad domineerimismeetodeid, mis kartlike koerte jaoks võib asja palju hullemaks teha.

Tere,
kas olete oma probleemile lahenduse saanud. Mul on nimelt kodus kaukaaslane, kellel on sarnane käitumine. Täiesti võimatu on koeraga kuskil käi. Nüüdseks kardab ta tulla ka maja ette, kus seisab auto, sest arvan, et sellega viiakse ta jälle kuhugi, kus talle ei meeldi. Viimati käsime 17.07.2012 Tallinnas (ise elame Võrumaal) kuulekus/näitusekoolitaja juures. Kui Nõmmel koera autost välja saime, ta põhimõtteliselt põgenes (rihm oli küljes, seega koos händlegiga) metsa poole. Lõpuks rahunes muidugi maha ja oli mõistlik. Kuid probleem on ka tema aedikust ja kuudist kättesaamisel, sest kui ta saab aru, et minnakse autosse, siis ta peidab ennast kuuti ning välja saab vaid jõuga. Varasemalt ei sobinud talle üksnes autosse tulemine, sest noorena rebestas ta omal jala kõõluse ära ja siis pidime ta kahel korral Maaülikooli veterinaaria kliinukusse viima; samuti on teda alati sõitmine ilastama pannud (oksendanud pole kunagi).
Kuna Teie koera probleem oli samalaadne, tahtsin uurida, millise lahenduseni jõudsite? Kas koerakuulajast oli kasu?