Tere, toredad koerainimesed

Ka mina olen koerte elus võhik.

Palun andke mulle nõu, milline koer sobiks minu elustiiliga. Väljas käin iga päev ja see on mul nagu hammaste pesemine, kui ei käi, tunnen end halvasti.
Tahan hakata veetma väljas aega koos koeraga. Mulle on vaja head sportlikku rändurist koera. Mulle meeldib väga jalutada ja matkata. Sõidan jalgrattaga. Suustajana olen üsna kohmakas.
Ja mulle ei paku lõbu lihtsalt nühkida ringrada mööda.
Vajan head koera, kellega saaksin minna matkale, ka pikemale matkale. Ta peaks olema hea seltsiline, suutma liikuda ka pikemaid vahemaid, olema hea kohaneja, suutma end talitseda nii linnas kui rahvuspargis, olema kannatlik, vastupidav, leplik toiduga, valvama seljakotti, kaitsma kui vaja halva inimese eest või hoiatama metslooma eest, suutma vahel kanda seljas kotis oma toitu ja vett. Sobiks ka jooksma rihmaga jalgatta kõrval ja ehk ka minuga koos suusatama rihma otsas. Osalt siis seltsikoer, valvekoer, veokoer. Muidugi pean ma head sõpra ise koolitama. Sobivad ilmselt need tõud, kes kuuletuvad paremini ja jäävad rahulikuks, kui ei saa süüa õigel ajal, on vihmast läbimärjad ja kõik muu pole nagu kodus soojas toas.
Tänades, Tiiu

Väga palju erinevaid nõudmisi, tahate tõelist superkoera. Kui natuke mööndusi teete, siis äkki tasuks mõelda mõne karjakoerlase peale (intelligentsed, puudub jahiinstinkt- looduses väga tähtis), liikuvad ja vastupidavad, veo ja kaitsekoeraks küll hästi ei sobi. Veel hiljuti pakuti kuulutuseportaalides lühikarvalist colliet, äkki tasuks uurida? Telekas kunagi näidatud maailmarändureid saatis malinois, aga tema vist on algajale keeruline. Ise välistaks suured ja rasked koerad, aktiivset jahiinstikti omavad koerad, teenistuskoerad peaks teoreetiliselt sobima, aga nende hulgas tundub viimasel ajal palju iseloomuprobleemidega koeri (SLK) ja jahiinstinkt võib samuti välja lüüa. Dalmaatsia koer on ka selline liikuv tüüp, aga tema kohta suurt midagi ei tea, et soovitada oskaks. Õige koostisega segavereline võib olla samuti hea variant. Ja kui karvaprobleem välja jätta, siis suur puudel.

Aitäh vastuse eest.
Mõtlesin pärast ise sama, et liiga palju tahta.

Karjakoertest ei tea ma midagi. SLK kohta olen jah lugenud, on väga aktiivsed, head valvurid ja teenistuskoerad, aga mõned võivad olla raske iseloomuga ja raske talitseda.

Üks inimene kirjutas mulle Norrast, et käivad suusatamas saksa lühikarvalise linnukoeraga. Aga matkal ta pole selle koeraga käinud. Kardan ka, et jahiinstinkt võib sellel tõul välja lüüa.

Lugesin hiljuti ühtest matkamehest, kes rändas 1970. aastatel läbi Ameerika New Yorgi osariigist New Orleasi segaverelise malamuudi seltsis. Neist said teel väga head sõbrad. Ei kirjuta, et oleks enne pikka jalgsirännakut koertekoolis käinud. Aga treeni tegid mõlemad kõvasti. Koer oli vabapidamisel, noris kohvikute juures inimestelt süüa ja oli üsna paks. Koerale ei pannud ta matkal mingit kotti selga ja oli üldse seda sorti peremees, kes ei piiranud teda suurt millegagi. Rihma ei kasutanud. Koer jooksis vabalt kõrval, pidas end võõrastes kohtades hästi ülal, kui mees kuhugi läks, istus seljakoti juurde ja seda ei julgenud ta kogu pärast võõrad puutuda. Kurjad inimesed ja halbade kavatsustega koerad tundis ära ja näitas siis oma jõudu ja hambaid. Söögiga oli leplik ja jooksis ka tühja kõhuga.Jäi maha telgi juurde siis, kui peremehel oli vaja kuhugi minna üksi. Muidugi ajas metsas taga oravaid jm väikseid elukaid ja pani mõne nahka. Sellest kirjutab ta ka, et suvel palavaga oli koeral väga halb olla. See eest talvel oli ta omas elemendis ja soojendas telgis kehaga peremeest. Hea omadus on ka see, et malamuudid peaaegu üldse ei augu. Kahjuks sai uudishimu ja mitte ainult see talle saatuslikuks. Tal oli halb komme joosta autodel sabas ja hüpata liiga lähedale ratastele. Jäi enne teekonna lõppu auto alla.

Tänapäeval ei tohi rahvusparkides liikuda koeraga, kui ta ei ole rihma otsas. Jahiinstinkt on malamuutidel väga arenenud.
Võib hakata kimbutama nt linde. Ju seda tuleb siis arvestada. Kui on suur, siis inimesed peavad tihti hirmuäratavaks ja see aitab varal silma peal hoida. Vedamise nõu pole nii tähtis. Lugesin, et koerale võib selga panna max 10-15% kaalust, samas oln ise vedanud seljas kotti, mis kaalub 25 kg, ise kaalun 56 kg. Kui ei lähe mööda teid, kus saab minna iga kolme päeva tagant poodi ja osta toitu, on koerast abi, kui ta aitab kanda enda sööki.See on oluline marsruudi tegemisel, aga eks siis tuleb teha arukad valikud, kuhu minna ja kuidas.

Kollide osas uurin. Aga milline lambakoer siis?

Tänades,Tiiu

Karjakoerte osas mõtlesingi eelkõige karja ajavaid karjakoeri, kellest meil on levinud collied, natuke austraalia lambakoerad ja lapi- ja porokoerad, keda meil on küll ainult mõni üksik. Tegelikult ise ei pea päris õigeks, kui koer ei saa erialast tööd, aga nende koerte pluss peaks olemagi suur intelligents, jahiinstinkti puudumine, teiste koerte suhtes agressiivsuse puudumine. Austraalia karjakoera ja bordercollie jätaks nimekirjast välja. Karjakoerte miinus võib olla see, et võib- olla ei naudi nad seda metsaelu nii palju, kui jahikoerad ja ei ole väga üheinimese koerad, samuti kalduvad oma peaga mõtlema, kuigi see võib pluss ka olla.
Endal on praegu teine collie- segu, esimene oli iseloomuga koer, kellega algul ei olnud üldse kerge,kõike liiga palju: energiat, iseloomu jne. Tema kindlasti eelistas metsale tsiviliseeritud ja rahvarikkaid kohti, aga oli ikkagi ideaalne matkakoer, juhatas hälbinud seenelise muu seltskonna juurde tagasi, otsis üles kaotsi läinud jalgratta, matkarada sisse ajades olevat viinud inimese täpselt jälgi mööda tagasi (koer oli hoiul), rästikut kimbutama ei läinud, reisima oli valmis ükskõik, millega ja ükskõik, kuhu.Istus poe ukse taga, kui vaja. Inimeste suhtes teadis täpselt, kelle käest pai küsida ja kellest eemale hoida ja väga adekvaatne oli koerte suhtes, mina vaatasin koera pealt, kas tasub edasi minna või mitte, ma ei tea, kuidas ta järeldusi tegi, aga kunagi ei eksinud. Aga targaks saamine muidugi võttis aega ja noorelt see pea oli ikka väga laiali.
Lambakoerad on peale SLK veel belgia lambakoerad ja valge lambakoer (tema peaks vähem agressiivne olema kui SLK), aga nende puhul tuleb ka vist hoolega vanemaid ja kasvatajaid uurida, et mingi neurootiku otsa ei satuks.
Eks see valik raske ju on, koeri ja tõuge on ju palju, aga kui endale vaja, siis on selline tunne, et hakka ise aretama. Matkakoer kindlasti ei tohi olla selline, kelle iga sammu jälgima peab ja ainult oheliku otsas hoidma. Võib- olla on veel keegi, jõudu.

HOVAWART on teile sobiv, juhul kui ta teile meeldib, sest koer peab peremehele väga meeldima, et tema väiksemaid ulakusi kergelt taluda.
Hovawart on noorena üpris temperamentne, kuid juba 2,5 aastaselt päris tasakaalukas sõber, nagu teile sobib.

Meil praegu saadaval isased kutsikad. Vt. tõututvustust ja galeriid.
www.kennelpolarfact.com

Suurimad tänud, et kirjutasite karjakortest.

Segavereline collie? Segu kellega, kui muidugi teate?

Kirjutate, et on juba teine segaverd, kas siis on sama koera poeg või võtsite teise koera?

Tahaks collie'ga tutvust teha. Endal pole ühtegi tuttavat, kellel oleks see koer või segavereline.

Ei usu ka, et varjupaikades neid võiks olla.

Mõtlen, et koertega üldse tutvust teha, lähen vist varjupaika vabatahtlikuks.

Või vajab sellest seltskonnast keegi kennelis abi? Elan Laagris.
Jätke enda telefon, kui olete huvitatud.

Minu esimene segavereline collie oli puhast tõugu collie ja väikese kõva iseloomuga ja suure egoga krantsi järeltulija, kelle vanemaid ma kahjuks ise ei tea, kuna koer kingiti mulle sünnipäevaks. Ei olnud üldse lihtne koer, raske oli, aga huvitav. Temal oleks kindlasti vaja olnud autoriteetsemana paistvat peremeest ja lambakarja ja võib- olla peale karja veel mõnda töökohta. Lõppkokkuvõttes oli ideaalne koer (mulle), aga enne oli ikka sõdimist.
Praegune on pärit varjupaigast ( mitte Tln- st), koer leiti prügimäelt, päritolust kahjuks ei tea midagi, aga collie sugemed paistavad välja. Tänu lastetoa puudumisele on üksjagu probleeme olnud, aga paljudet asjadest oleme ilusti üle saanud, iseloomult on palju lihtsam, leebem, rahulikum, emane koer ka.
Varjupaigaga võib kindlasti tutvuda ja huvipakkuvate tõugude kasvatajatega ka, samuti tsaub uurida kuulutusi, mõnikord otsib täiesti korralik ja sobiv koer uut kodu. Eks palju oleneb konkreetsest isendist ka, koerad on erinevad, reeglina on algajale koerapidajale emane koer lihtsam (leebem, kuulekam), aga eks igaüks ise otsustab, igal juhul hea, kui mõni koer liikuda armastava omaniku saab, mitte ei pea kuskil aedikus või keti otsas vinduma.

Väga hästi on eelpool kirjutaja öelnud välja: soovite superkoera.Teiepoolsed soovid ei saa olla päris kindlasti ühe koera poolt kaetud.Iseenesest vastab liikuvale matkahuvilisele ehk kõige enam alaska malamuut,samojeed,siberi husky.Ühesõnaga kelgukoerad pakuks vast kõige enam teie soovidele katet.Vaadates postituse alguspäeva,siis ehk on beebi juba olemas?Kes siis?