Inglise buldog
Inglise Buldog on väga vana tőug, kelle päritolu ei ole täpselt teada. Ta on inglise juurtega ja üldiselt usutakse et ta sugupuu ulatub vanade muinasrooma molossideni. Alates 1209 aastast ja edaspidi teatakse buldogisarnaste koerte osalemisest Stampfordis härjajahtimisel mis oli poolreligioone ohverdusrituaal. Tőenäoliselt juba palju varem kasutati selliseid koeri erinevates loomade vahelistes vőitlustes kus tihti vőis buldogi vastaseks olla härg, karu, lővi vői metskult. Haruldased ei olnud ka koerte omavahelised vőitlused, nagu meile vast tänapäeval tuntumat kirjeldab Jack London oma raamatus „Valgekihv“

Aastal 1835 kui Inglismaal keelati koertevőitlused jäi buldog töötuks ja teda ähvardas väljasuremisoht. Őnneks leidus entusiaste kes vőtsid endale ülesandeks päästa tőug ja teha temast ühiskonnakőlbulik.

Sihiteadliku aretustööga asendati buldogi ründamiskirg sőbralikkusega kuid julgus, vastupidavus ja jäärapäisus jäid alles kuni siiani.

The Bulldog Club, buldogite tőuühing Inglismaal asutati 1875, ja see on vanim siiani eksisteeriv tőuühing maailmas. Esimene tőukirjeldus töötati välja 1876 ja selles ei ole sest ajast saadik erilisi suuri muudatusi tehtud.

Tőukirjelduses viidatakse mitmele omadusele mis olid abiks härjavőitlustel. Koer pidi olema madal, saamaks rünnata härga ta sarvede alt. Tal pidi olema suur, ligi 90kraadi avanev suu, et ta saaks haarde oma ohvrist ka tagumiste purihammastega, Suur suu vajas suurt pead vőimsate lőualihastega. Koer vajas vőimsat őlavööd mis andis talle stabiilsust ja jőudu kiirel rünnakul, ja kitsamat tagaosa mis andis järgi kui härg tőukas koera proovides murda ta selga. Koon pidi olema ülespoole suunatud, ja ninasőőrmed pidid olema suured ja asetsema sedasi, et koer saaks vabalt hingata ka siis kui ta härja küljes rippus.

Härjast voolav veri juhiti nina,- ja pősevoltide abil maha, nii ei seganud see hingamist ja ei sattunud silmadesse mis omakorda pidid asetsema teineteisest vőimalikult kaugel selsamal pőhjusel. Esijalgadest kőrgemad tagajalad, aitasid koera hüppel härja kallale altpoolt. Kompaktse kehaehitusega, lühikese kaela ja korpusega koeral olid paremad ellujäämisvőimalused kui härjal őnnestus oma ründaja sarvedega őhku lennutada. XX sajandi tőuaretus on buldogile iseloomulike eksterjööriomadusi tugevalt ülerőhutanud lisades koerale ka massiivsust.

Tänapäeva buldog on puhtal ainult nn diivanikoer kes saab suurepäraselt läbi nii inimestega kui ka teiste loomadega. Ta eeldab et kőik ta ümber on sama sőbralikud kui ta ise ega saa aru oma esmapilgul julmavőitu ja ähvardava näoilme mőjust teistele. Tänapäeva buldogi käitumine on kardinaalselt erinev oma vőitluskoertest esiisade omast kuid on arvatud et temas on siiani alles ligi 70 protsenti oma kunagistest pöörasest verest. Räägitakse, et tänapäeva buldog ei ründa kunagi esimesena kuid samas ei jäta kunagi ka väljakutsele vastamata.

Iseloomult on buldog üks heasüdamlikumaid ja kannatlikumaid koeratőuge ja seetőttu suurepärane valik lastega peresse. Buldog haugub haruharva ja ainult siis kui see tema arvates tőesti vältimatu on. Buldog ei vaja pikki jalutuskäike ja tema lühike karvkate vajab minimaalselt hooldust. Küll aga vajavad ta rikkalikud näovoldid ja kortsud tihti lausa igapäevast hooldust. Tasub kindlasti ka meeles pidada, et buldog on vast üks väheseid koeratőuge kes reeglina ei oska ujuda oma suure „erikaalu“ ja lühikeste käppade tőttu mispärast tuleb veekogude läheduses olla väga tähelepanelik. Liigagi tihti on loomupärane hulljulgus ja tihti esinev veearmastus nii mőnelegi buldogile saatuslikuks saanud.

Nagu peaaegu kőikidel tőugudel, esineb ka buldogitel erinevaid haigusi. Muu hulgas näiteks puusaliigeste düsplaasia on erinevates astmetes suhteliselt tavaline, kuid buldogile omase vőimsa lihasmassi ja vähese liikumisvajaduse tőttu ei tekita see koerale reeglina mingeid vaevusi. Ja nagu muudelgi lühikesekarvalistel tőugudel esineb ka buldogil küllalt sageli furunkuloosi ja ka muid naha ja allergiaprobleeme. Harvad pole ka kőikvőimalikud probleemid silmadega. Olgu siinjuures nimetatud sisse, vői väljapoole pöördunud silmalaud, üleliigsed ripsmed, mis silmamuna vastu hőőrudes ärritavad, pőletikuline nn kolmas laug (cherry eye).

Tõustandard

PÄRITOLU: Suurbritannia

KASUTUS: Hirmutava välimusega seltsikoer

FCI KLASSIFIKATSIOON:
Rühm 2
Pinšerid, šnautserid, molossid js šveitsi alpi karjakoerad.
Alarühm 2.2
Molossid. Dogilaadsed.
Töökatseteta.

ÜLDMULJE :
Lühikarvaline, masajas, õigemini madalajalgne, laia kehaehitusega, jõuline ja kompaktne. Kerega võrreldes on pea üsna suur, kuid samas ei tohi näida ülemäära kogukana, nii et häiritud oleks üldmulje ja koer tunduks ebardina või et see mõjutaks koera liikumisvõimet. Näoosa on lühike, koon on lai, tömp ja ülespoole tõmbunud.
Äärmiselt ebasoovitavad on tuntavate hingamishäiretega koerad. Kere on lühike, hästi kooskõlastatud osadega, ilma vähimagi viiteta rasvumisele. Jäsemed on toekad, hästi lihaselised ja tugeva konditsiooniga. Tagavööde on kõrge ja tugev, kuid raske esivöötmega võrreldes veidi kergem. Emased ei ole nii võimsad ja imposantsed kui isased.

KÄITUMINE / ISELOOM :
Avaldab muljet oma kindlameelsuse, jõu ja aktiivsusega. Tähelepanelik, julge, lojaalne, usaldusväärne, vapper, pahura ilmega kuid heatahtliku olemusega.

PEA :
Küljelt vaadates näib pea kuklast kuni ninaotsani hästi kõrge ja lühikesena. Laubapartii on lame, nahk pea peal ja selle ümber on lõtv ja peente kurdudega, mis ei või aga olla välja ulatuvad või rippuvad. Kuklaluu on markantne, lai, kantis ja kõrge. Lauba koonule üleminekust (laubalõikest) kuni kolju keskosani kulgeb lai ja sügav laubavagu, mis on tuntav kuni kuklakühmuni. Näo-osa on eespoolt põseluid kuni ninaotsani lühike, nahakurdudega. Vahemaa silma sisenurgast (või laubalõike keskpunktist silmade vahelt) kuni ninaotsani ei ole suurem kui vahemaa ninaotsast kuni alamoka servani.
PEAPIIRKOND :
Kolju : Kolju ümbermõõt on suur. Eestvaates tundub see lõuast kuni laubani hästi kõrge; samuti ka hästi lai ning kandiline.
Üleminek laubalt koonule : Sügava ja laia vajutisega silmade vahel.

NÄOPIIRKOND :
Eestvaates peavad erinevad näo osad sümmeetriliselt ulatuma kummalegi poole pea mõttelist püstist telgjoon.
Ninapeegel : Nina ja sõõrmed on suured, laiad ja mustad, mingil juhul mitte maksakarva, punased või pruunid. Ninaotsast silmade suunas laskuv. Suured, laiad ja avatud ninasõõrmed, millede vahelt kulgeb märgatav sirge püstjooneline vagu.
Koon : Lühike, lai, ülespoole tõmbunud ja silmanurgast kuni suunurgani hästi sügav. Ninavoldid ei tohi rikkuda tahasuunas kaldus kulgevat profiiljoont.
Mokad : Ülamokad on paksud, laiad, rippuvad ja hästi sügavad, külgedelt alalõuast üle ulatudes seda kattes,
eest aga, kus nad liituvad alamokkadega ja katavad täielikult hambaread.
Lõuad / Hambad : Lõuad on laiad, massiivsed ja kantis.
Alalõuad ulatuvad ettepoole ülalõugadest ja on ülespoole kaardunud. Laiad ja kandilised lõuad on kuue väikese,  sirges reas seisva lõikehambaga teineteise suhtes laia asetusega kihvade vahel. Suured ja tugevad hambad ei ole suletud suu korral nähtavad.
Eestvaates asub alalõug otse ülalõua all ja lõuad kulgevad teineteise suhtes paralleelselt.
Põsed : Hästi ümarad, külgede suunas silmades kaugemale välja kumerduvad.
Silmad : Eest vaadates asetsevad madalal lauba all, hästi kaugel kõrvadest. Silmad ja laubalõige on samal
sirgjoonel, mis kulgeb täisnurga all ristisuunalise laubavaoga. Asetsevad teineteise suhtes hästi laialt,
kusjuures silma välisnurk jääb siiski sissepoole põse väliskaart. Ümarad, mõõduka suurusega, mitte sügaval
asetsevad ega ka väljapungituvad; silmade värv on hästi tume – peaaegu must; neist ei tohi silmavalget näha olla ka siis, kui koer ringi vaatab. Ilma nähtavate silmaprobleemideta.
Kõrvad : Kõrgele kinnitunud, s.t eestvaates asuvad mõlema kõrva siseservad koljuosa ülajoonel selle
välisservade kõrgeima punkti kohal, nii et kõrvad asuksid võimalikult kaugel teineteisest ja võimalikult kõrgel silmade kohal ning võimalikult kaugel ka neist. Väikesed ja õhukesed. Korrektsed on „rooskõrvad“, s.t kõrvad, millede tagaservad murduvad sissepoole ja esiservad tõusevad üles ja seejärel painduvad voldina taha, kusjuures kõrvalehe sisepind jääb osaliselt nähtavaks.
KAEL :
Mõõduka pikkusega, hästi jäme, sügav ja jõuline. Hästi kaarduv kuklajoon, rohkete lõtvade ja paksude
nahavoltidega kurgualuse piirkonnas, mis kulgevad mõlemalt poolt alalõuast rinnani ja moodustavad kaelaloti.

KERE :
Ülajoon : Vahetult õlgade tagant on selg veidi alla vajunud (madalaim koht), sellest alates peab lülisammas hakkama nimme suunas tõusma (kusjuures puusapartii kõrgeim punkt asetseb turjast kõrgemal), seejärel laskub ülajoon kaarekujuliselt ja üsna järsult saba suunas („roach-back“ – karpkalaselg), mis on üheks sellele tõule kõige iseloomulikumatest tunnustest.
Selg : Lühike, jõuline, turja osas lai, nimmepartii kohalt tunduvalt kitsam.
Rindkere : Rinnakorv on lai, külgsuunas kaardunud, markantne ja sügav. Kere on pikalt tahasuunas roietega
hästi toestatud; rinnakorv on mahukas, ümar ja õla ülaservast kuni rinnakuluu madalaima punktini hästi
sügav. Esijalgade vahelt on hästi laia ulatusega.
Rinnakorv on suur oma läbimõõdult, esijalgade kohalt ümar (mitte lamedate vaid hästi kaardus roietega).
Alajoon ja kõht : Kõht on üles tõmmatud ja mitte rippuv.

SABA :
Madalale kinnitunud, tüvest üsna sirgena algav ja seejärel allapoole kaarduv. Ümar, sileda karvaga ja ilma
karvanarmasteta või karmi karvata. Mõõduka pikkusega – pigem lühike kui pikk – algusosast jäme ja kiiresti tipu  suunas ahenev. Asetseb allapoole suunatult (ilma selgelt ülespoole pööratud sabaotsata) ega ulatu mitte kunagi ülespoole seljajoont.

JÄSEMED
ESIJÄSEMED :
Esijalad on väga toekad, hästi arenenud, teineteise suhtes laia seisuga, jämedad, lihaselised ja sirged. Nende väliskontuur näib veidi kaarduvana, kuid luud ise on tugevad ja sirged, mitte kõverad või saabeljad;
tagajalgadega võrreldes lühemad, kuid mitte nii lühikesed, et seeläbi selg tunduks pikk või koera aktiivsus häiritud oleks ja ta ise vigasena mõjuks.
Õlad : Labaluud on laiad, kaldus asetusega ja sügavad, väga jõulised ja lihaselised, neist jääb mulje, nagu
toetuksid nad väljastpoolt kere külgedele.
Küünarnukid : Madala asetusega, märgatavalt rinnakorvist eemalehoiduvad.
Kämblad : Lühikesed, sirged ja tugevad.

TAGAJÄSEMED :
Üldilme : Tagajalad on tugevate luudega ja lihaselised, võrreldes esijalgadega pikemad, mistõttu on ka
puusapartii kõrgemale tõstetud. Nimmest kuni kannaliigeseni on jalaosa lihaseline ja pikk, pöid on aga
lühike, sirge ja tugev.
Põlved : Põlveliigesed on ümarad ja kere suhtes veidi väljapoole pööratud.
Kannaliigesed : Eelnevast tuleneb, et kannaliigesed on suhteliselt lähestikku ja tagakäpad omakorda välja
pööratud. Kannaliigesed on vaid kergelt nurgitunud ja madala asetusega.

KÄPAD :
Esikäpad on sirged ja vaid veidi välja pööratud, keskmise suurusega ja üsna ümarad. Tagakäpad on ümarad ja
kompaktsed. Varbad on kompaktsed ja paksud, hästi kokku surutud, selgelt eristuvate luunukkidega.

LIIKUMINE :
Iseloomulikult raske ja seotud, lühikese ja kiire sammu korral näib see varvastel kõndimisena; tagakäppasid
kõrgele ei tõsta ja nii tunduvad need mööda maad lohisevatena; jooksmisel liiguvad õlad vaheldumisi veidi
ettepoole. Äärmiselt olulise tähtsusega on võime tervelt liikuda.

KARVKATE
KARV : Peene struktuuriga, lühike, tihe ja sile (kõvadus tuleneb vaid lühidusest ja tihedusest, mitte traatjas).

VÄRVUS : Ühevärviline või ühevärviline musta maskiga või musta koonuga (Smut - nõgine). Lubatud on ainult
ühevärvilisus (kusjuures värvid peavad olema alati kirkad ja puhtad), nimelt vöödiline, punane oma kõikides
toonides, võik, hirvepruun jne, valge ja laiguline (s.t valgel põhjal ühte eelnimetatud värvi laigud). „Dudley“ (s.t pigmenteerumata ninapeegel), must ja piirdega must on äärmiselt lubamatud värvused.

KEHAKAAL :
Isased 25 kg (55 naela)
Emased 23 kg (50 naela).
Märksõnad:

Tagasi