15 Juuli 2009

Laupäeval, 11.-ndal juulil korraldas Agilityklubi A-Koer juba mitmendat korda Tallinnas match show, kuhu oli osalema oodatud kõik koerad vanusest, soost ja välimusest hoolimata. Kella kümneks kogunes ärevusega täitunud sisehalli ligikaudu 70 koera, sealhulgas 3 veterani, 20 kutsikat, 20 segaverelist ja 25 tõukoera.

Neli tundi kestnud mõõduvõtmisel selgitati välja punaste ja siniste lintide jagamise teel parim veteran (Julla, Itaalia väikehurt ), parim siniste lintide kutsikas (Anubis Amalia, segavereline), parim punaste lintide kutsikas (Lapinlumon Josias, Romagna veekoer), parim siniste lintide krants (Max, segavereline), parim punaste lintide krants (Johanna, Viljandi varjupaigast), parim siniste lintide tõukoer (Carol, kääbustaks ) ning parim punaste lintide tõukoer (Luxia, Siberi husky ).

Erinevate võistlusklasside vahel leiti aega jagada eriauhindu näituse pesamunale, auväärseimale koerale, samanimelistele koertele ja suurimale koeraperele. Pesamunaks valiti kuuekuune Chihuahua , vanim osaleja oli segavereline Killu, mitmest Maxist valiti parimaks cavalier king charles spanjel ning suurimaks koerapereks sai kahe segaverelisega Anubis Amalia ja Johannaga osalenu.

Näituse parima (Best In Show) valikule oli palutud kõik varem esikoha saanud koerad. Karmil kuid õiglasel kohtunikul, kelleks oli seekord palutud Anu Lipp kennelist Flygance, tuli nüüd jagada kolm kohta seitsme koera vahel. Pika vaagimise järel tänati nelja osalejat ja saadeti ringist välja, et ülejäänute vahel kohad välja selgitada. Liikumist, kontakti, näitusetreeningut, figuuri ja üldmuljet hinnates otsustati kolmas koht anda kutsikas Josiasele, hõbe läks Viljandi varjupaigast pika sõidu ette võtnud segaverelisele Johannale ning esikoha sai kaunis Siberi husky Luxia.

Nagu iga teine pingeline üritus, ei möödunud seegi ilma apsude ja intriigideta. Väikesed nägelemised koerte vahel ei olnud harvad – küllap tajusid nemadki tihedat konkurentsi. Mõni koer aga murdus pinge all ja otsustas ringist nii kiiresti jalga lasta kui käpad vähegi võtsid, jättes omaniku enne koerale järele jooksmist punetavate põskedega üksi kohtuniku ette. Üks pealtvaataja ei saanud aga show parima koera valimise ajal mainimata jätta, et see oleks kohutavalt ebaaus kui võidaks varjupaiga koer ning et võitma peaks koer, kel kindel kodu ikka olemas.

Võistluspäeva lõpuks mõistsid ühed, et tuleb veel harjutada ja küllap järgmisel korral läheb paremini ning teised, et küll see võit on ikka magus ja pikk eeltöö tasus end igati ära. Kõik jäid aga korralduse ja saavutustega rahule ning said nüüd rahus oma uute kogemuste ja mõtetega koju järgmist proovilepanekut ootama minna.

Rohkem infot ja pilte näituse kohta näeb Agilityklubi A-koer lehelt.

Silvi Kiin, Viljandi varjupaiga vabatahtlik

Tagasi